Sugukond surusääsklased (Chironomidae) on samuti suur sugukond, praeguseks on teada üle 3500 liigi. Surusääsed on tihedalt seotud mitmesuguste veekogudega, sest nende vastsed arenevad veekogude pőhjas (vabaltujuvaid vorme ei tunta).

Surusääsed on enamasti küllalt väikesed, kehapikkusega alla 1 cm. Väliselt meenutavad surusääsed pistesääsklasi, kuid nad ei toitu valmikuna kunagi. Isaste surusääskede tundlad on sulgjad, eesjalad on tugevasti pikenenud ja neid kasutatakse kompimisel tundlate asemel. Vaikse ilmaga parvlevad surusääsed őhtuti veekogude lähistel, seejuures tekkivat meloodilist undamist vőib mőnikord kuulda üsna kaugele. Nendes parvedes leiavad loomad endale partneri.

Üsna varsti pärast paaritumist munevad emased surusääsed vette. Vastsed elavad pőhja kaevunult, nad vőivad endale mőnikord ka midagi kojataolist ehitada. Toiduks on neile enamasti pőhjamudas elavad pisiorganismid, üksikute liikide vastsed on rööveluviisiga, nad ründavad usse, teisi vastseid jne.

Surusääskede vastsed hingavad vees lahustunud hapnikku. Osa liikide vastsete hemolümfis on lahustunud hemoglobiini (pigment, mis seob hapnikku), see aitab neil elada ka üsna hapnikuvaeses keskkonnas reostunud veekogude pőhjas. Teadaolevalt on see rühm ainuke selgrootute hulgas, kelle veres hemoglobiini leidub. Surusääskede vastseid vőib mőnes suures järves leida rohkem kui 300 m sügavuselt. Nukkumine toimub vees, koorunud valmik kerkib pinnale ja lendab minema.

Liigi Pontomyia natans vastsed on kohastunud eluga merevees. Ka on selle liigi emased tiivutud ja ei lahku kunagi veest, isased leiavad neid mööda veepinda joostes.