ÜHEPÄEVIKUD
| Ühepäevikutel on tähtis osa forelli, harjuse ning paljude teiste kalade toitumisel. Ühepäeviku vastsed kooruvad veekogu pőhjas.
|
Vastsed
Peale munast koorumist elab ühepäevik umbes aasta vastsena, vahetades kesta vastavalt kasvukiirusele. Osade ühepäevikuliikide vastsed on nii väikesed, et mahuksid sőrmeküüne alla - mőned jällegi sőrmeotsa suurused. Enamus ühepäevikute vastsetest on jőepőhjas hästi maskeerunud, sulades ümbritseva keskkonnaga täielikult kokku.
Domineerivad värvitoonid on harilikult hallikaspruunid, oliivi- vői vasekarva. Koheselt peale kestavahetust on ühepäevikud enamasti piimjad. Mőned ühepäevikuliigid on head ujujad, osad mitte. Viimaseid haarab veevool tihti endaga kaasa. Et teada saada, millised ühepäeviku vastsed veekogus elutsevad, tuleb neid otsida pőhjas lebavate kivide alt. Vőib kasutada ka putukavőrku. Valides kunstputukat, mis jäljendaks kőige paremini elusvastseid, on prioriteet suurusel ja kujul, seejärel valida putuka värv.
| Vooluvesi haarab tihti vastsed endaga kaasa ning kannab need juba ootava kala ette. Voolust kantud vastse jäljendamiseks heitke kunstputukas ülesvoolu kohast, kus arvate kala peituvat. Heitmisel arvestage asjaoluga, et kunstputukas jőuaks vajuda kala peidukoha sügavusele. |
Kui veevool on tugev, peab kasutama lisaraskusega tőuku vői uppuva tipuga heitenööri. Raskust vőib lisada ka koonusnöörile.
Kui kala toitub veekogu pőhja lähedal, peate lisama koonusnöörile raskusi sedavőrd, et saaksite sööda őigele sügavusele.
Kogemuste kogunedes leiate kunstvastsega kalastamises palju vőimalusi. Alguses tasub minna kalast ülesvoolu ning püüda diagonaalis allavoolu vői siis otse allavoolu. Kui nöör sirgub veevoolu mőjul, tőstab see vastse kőrgemale. Tundub, nagu sooviks vastne ujuda ülespoole. Kui kala näeb, et saak üritab käest lipsata, ründab ta silmapilkselt.
Valmikud
Peale aastapikkust elu vees tőusevad ühepäeviku vastsed pinnale ning purustavad oma kaitsva kesta. Seejärel tőusevad nad lendu ning elavad mőned hetked liblikana.
Samaliigi esindajate hulgalist koorumist nimetavad lendőngemehed "väljalennuks". Kalad tunnetavad väljalennu algust ning saavad aru, et sel ajal on neil vőimalus süüa külluslikus toidulauas. Kalad eiravad sel ajal suuremaid/väiksemaid putukad, vältides valesööste ning säästes energiat. Kala haarab väljalennu ajal enamasti kőige levinuma suurusega sööta. Sellist käitumist nimetatakse "valivaks toitumiseks".
Väljalennu ajal on täiskasvanud ühepäeviku esimene tegevus kestast väljaronimine. Kui kala toitub väljaronivatest ühepäevikutest otse veepinna all, riivab ta oma seljauimega tihti veepinda, reetes oma asukoha.
Püüdke mőni kooruv ühepäevik, et teha kindlaks selle suurust, kuju ja värvi.
Kui ühepäevik tőuseb pinnale, sirutab ta oma tiivad välja ning ujub veepinnal, kuni need kuivavad. Sel hetkel näeb ta välja nagu väikene purjekas. Selle staadiumi jäljendamiseks tuleks valida tehisputukas, millel on ülespoole suunatud tiivad ning vastav suurus, kuju ja värvus.
Pinnaputuka ebaloomulikku seismist vooluvees nimetatakse "lohisemiseks" ja see mőjub kalale eemalepeletavalt. Voolavas vees pőhjustab lohisemist veesurve heite- ja koonusnöörile. Viimane sunnib kunstputukat liikuma elusputukatest kas aeglasemini vői kiiremini. Lohisemisest annavad märku veepinnale tekkivad V- kujulised vaod vői siis putukast möödaujuvad vahumullid.
| Nimetatud probleemi annab kőige lihtsamalt lahendada heitepaiga vahetamisega. Kogenum kalastaja vőib korrigeerida heitenööri paiknemist voolus.
Niipea, kui ühepäevikute tiivad on kuivanud, lahkuvad putukad veepinnalt ning lendavad puuokstele.
|
Sellises arengustaadiumis ühepäevikut nimetatakse eelvalmikuks (emerger). Peagi läbivad nende keha uued muutused. Mőnede tundide möödudes vahetavad ühepäevikud veelkord kesta ning tőusevad valmikutena lendu. Läbipaistvate tiibadega valmikud lendavad paarituma. Seejärel lendavad emased veekohale ning laskuvad veepinnale munema. Peale munemist jäävad nad jőuetult veepinnale ning surevad. Kalu tőmbab toituma nii ühepäevikute väljalend, kui ka nende munemine veepinnal. PURUVANAD
| Mageveekalade üks arvestatumaid toite on ka puruvanad. Täiskasvanud puruvana meenutab suurt koiliblikat.
|
TÅ‘ugud ja nukud
Munast koorudes muutub puruvana ussitaoliseks tőuguks. Seejärel ümbritsevad nad end liivast ja taimeosadest valmistatud kestaga. Kesta valmistamisel kasutavad puruvanad ka suust eritatavat siidniiti. Mőned puruvanad saavad ka kestata hakkama. Lendőngitsejad on välja töötanud nii kestas kui kestata puruvanade jäljendamiseks mitmeid imitatsioone.
Puruvana imitatsioon heidetakse kalast ülesvoolu ning lastakse triivida pőhja lähedalt allavoolu. Nii jäljendatakse voolust kantud puruvana tőuku.
Peale munast koorumist muutub tőuk poole aasta kuni aasta jooksul nukuks. Seejärel hakkab nuku sees arenema puruvana liblikas. Lőpuks lőikab täiskasvanud puruvana valmik nukukesta katki ja ronib välja. Mőned liigid ronivad nukkumiseks kaldale, mőned teevad seda vees.
Valmikud
Parim kalapüügiaeg on siis, kui puruvanad tőusevad pinnale. Nukust väljuv puruvana tekitab gaase, mis aitavad tal kiiresti pinnale tőusta. Mőned liigid tőusevad sellise kiirusega, et kalad hüppavad neid jahtides veest välja.
Teised liigid aga puhkavad mőne hetke ennem őhkutőusmist veepinnal. Puruvanad pőristavad tiibu kuivatades veepinnal ringi, olles kaladele ahvatlevaks saagiks.
KEVIKUD
Kevikute väljalennu ajal kugistavad kalad neid aplalt. Arvatavasti sööb forell enam vastseid, kui täiskasvanud kevikuid, sest vastsed asustavad veekogusid aastaringselt. Vastsete suurus varieerub 1 sentimeetrist kuni Pőhja-Ameerika lääneosas elutsevate 7 sentimeetriste hiidkeviku vastseteni. Kevikute omapäraks vőib lugeda 2-harulise saba olemasolu.
| Keviku vastsed tőusevad veekogudest aasta läbi, ronides harilikult veest väljaulatuvatele kividele vői otse kaldale. Mőnedel ojadel on kevik forellide pőhiline söödaallikas. Kui hetkel koorumist ei toimu, tasub őngitseda suure vastse imitatsiooniga. Et heita sellist suurt sööta, vajate tugevat lipsu. Mängitage putukaga vee all, imiteerides ujumist.
|
Kunstputuka tiivad peavad ulatuma üle keha. Nähes kevikute massilist väljalendu, jälgige tähelepanelikult jőge, et avastada pinnas toituvat kala. Heitke putukas pisut ülesvoolu ning püüdke vältida nii lohisemist kui ka ebaloomulikke vőbinaid veepinnal. Kui olete veendunud, et kasutate őiget sööta, kuid kala ikkagi ei vőta, proovige mängitada söödaga. Veidi enne, kui putukas jőuab kohani, kus peaks peituma kala, tehke ridvapitsiga kerge nőksatus. Mőnikord ahvatleb see kala rünnakule.
KAHETIIVALISED PUTUKAD
Sääsed ja kihulased - sugukond, keda me vaevu näeme, kuulub tohutusse putukate perekonda. Kahetiivalistel on tähtis osa forelli toidulaual. Ladinakeelne nimetus on neil Diptera: "di"- tähendab kaks ja "ptera"- tiiba. Siia perekonda kuuluvad samuti kiilid ja pődrakärbsed. Aeglase vooluga veekogudel ja tiikidel on kahetiivalisi nii arvukalt, et kalade käekäik sőltub neist täielikult. Miniatuursed sääsed kooruvad aastaringselt ning on seetőttu eriti tähtsal kohal. Kala toitub nende ussitaolistest vastsetest, samuti ka vee pinnakihtidesse hőljunud nukkudest. Viimased ilmuvad pinnalähedale vahetult enne nukukesta lőhkumist.
| Pőhimőtteliselt pole kahetiivaliste imitatsioone tarvis mängitada - looduses nad lihtsalt triivivad voolus. Heitke oma putukas kalast kőrgemale vastuvoolu, hoolitsedes, et see jőuaks piisavale sügavusele vajuda. Kui näete kala, jälgige teda hoolega.
|
Suu avamine vői kiire rünnak on märgiks, et kala haaras sööda.
Kui kala ei reageeri, vőite teda peibutada putukat veekohal lennutades. Et heitenöör püsiks őhus, hoidke ridvatippu kőrgemal.
KIILID
| Suuremad forellid jahivad nii kiilivastseid kui ka lendavaid kiile. Tugevate lőugadega kiilivastsed püüavad omakorda "kättemaksuks" kalade maime ja teisi veeputukaid. Parimad kiili imitatsioonid valmistatakse pehmetest materjalidest. Kiilide jäljendamiseks kasutatakse ujuvaid materjale - hirvekarva ja vahtkummi.
|
Heitke putukas kalda juures asuvate veetaimede lähedusse. Kui tabasite őigesse kohta, haarab kala putuka koheselt. Kui kala ei ründa, jätke putukas veepinnale mőneks ajaks lebama. Peale pausi tehke kerge nőks ridvatipuga, et kala rünnakule ärritada.
Vooluvees heitke sööt ülesvoolu ning laske vabalt triivida, kuni kala selle napsab...MAISMAAPUTUKAD
Sipelgad, mesilased, rohutirtsud ja teised maismaaputukad satuvad vette harva. Kaladele on nad siiski üsna ahvatlevad. Maismaaputukas vőib kala meelitada isegi veeputukate massilise väljalennu ajal, kui kalad on orienteeritud kindla putuka suurusele ja kujule.
| Lendőngitsejad kasutavad maismaaputukate imitatsioonide valmistamiseks vahtplasti, balsapuud ning tihedaid sulgi. Pehmete sulgedega jäljendatakse rohutirtsu, peente kummiribadega aga pőrnikajalgu.
|
Aeglase vooluga, selgeveelistel jőgedes tasub pinnaltoituvat kala otsida kaldataimestiku lähedalt. Proovida tasub ka vee kohale kaarduvate puude vői pőősaste alt, eriti just tuulistel päevadel. Kala vőib toituda siis putukatest, mida tuul on okstelt vette raputanud. Kui jőgi voolab heinamaade vahel, vőib kala toituda rohutirtsudest ja mesilastest. Metsakaldaga jőgedel alustage püüki söödaga, mis jäljendab sipelgat, sitikat, vői lehtedel elutsevaid tőuke. Hiilige pinnalttoituvale kalale piisavalt lähedale, et saaksite heita sööda kalast ülesvoolu ning laske sel triivida allapoole. Vőite pisut putukat nőksutada, kuid üritage seejuures vältida lohisemist.
ÄRRITAVAD PUTUKAD
Lendőngitsejad on leiutanud palju kunstputukaid, mis ei sarnane ühelegi looduses leiduvale putukaliigile. Mőnikord toovad sellised putukad kala siis, kui ükski teine sööt ei toimi.
Ärritavad kunstputukad valmistatakse enamasti suured ja värvikirevad. Kui selline sööt möödub röövkalast, ärkab kalas rünnakuinstinkt. Enim kasutatakse ärritavaid kunstputukaid lőhepüügil.