Allikas: ajakiri "Kalastaja"
Tekst: Ralf Mae
Fotod: Ralf Mae, Lauri Peil, Andres Kaldoja, Sven Kilusk

Sõnapaar “Norra lõhe“ on vaieldamatult tuttav kõigile kalameestele. Norra vete pea’ kultuslik lõherikkus on üldteada – jõuab see kala ju lisaks kohalike lõhesõprade toidulaudadele rohkearvuliselt ka naabermaade menüüdesse.

Ilmselt tulenevalt kõigest sellest on enamike lugejate teadvuses mõiste “lõhepüük Norras“ samastuv millegi eriti kindla ja garanteeritud saagiga tegevusega. Kui midagi on palju, siis pole ju probleemi – mine ja võta!

Olin minagi Norra lõherikkusest mõndagi kuulnud ja lugenud, ent juulis kaasa tehtud tundrareisi käigus olin sunnitud oma ettekujutust Norra lõhepüügist kõvasti revideerima. Kuidas reis kulges, mis juhtus ja kuidas kalaga oli, sellest allpool.

Sõit ja laekumine

Reisiseltskond on kaheksane: Sven, Lauri, Urmas, Marko, Andres, Mart, Heli ja mina. Et kogu pundi ja vajalike asjade väikebussi mahutamine muudaks seal elamise ja olemise ebameeldivalt kitsaks, kasutame sel korral sihtpunkti jõudmiseks kahte liikumisvahendit – lisaks bussile läheb käiku ka Sveni sõiduauto.

Sõit on nagu ta on, midagi suurt sellest kirjutada pole. Tee on lihtne, vaja on sõita ainult E75 maanteed mööda ja jälgida viitasid – seni, kuni see otsa saab. 1400 kilomeetrit möödub kel roolis, kel juhi kõrval kaarti lugedes, kel niisama istudes, kalamehejutte rääkides, raamatut lugedes, tukkuda püüdes või CD-pleierit kuulates.

Soome on pikk, ühetaoline ja näib lõputu; kui esimesed mäed silmapiirile ilmuvad, hingame kergendatult – viimaks ometi mingi muutus. Et valitseb polaarpäev, on kogu tee valge, vaid paariks tunniks laskub päike mägede taha, et siis uuesti tõusta. Kummalisel kombel on teedel lonkimas näha üsna vähe põhjapõtru – ilmselt on soojad ilmad nad kõrgemale mägedesse peletanud. Enamuse ajast on bussi roolis Urmas, viimases otsas saab jala gaasiseks ka Lauri.

Jõuame Lakselvi hommikul kella kuue paiku Eesti aja järgi. Et kohalik aeg on meie omast tunnikese nihkes, on meil üheksani, mil kohalik elu käima läheb, aega neli tundi. Käime kohaliku jõe ääres ja kiikame maanteesillalt vette, lootuses näha jõkketõusvaid lõhesid. Seejärel vedeleme niisama, kes magamiskotiga otse kaubamaja esisel muruplatsil, kes autos, kes bussis. Pärast pikka sõitu ja magamata ööd on niisugune tunne, et niisugust tunnet ei ole olemas. Viimaks, kui avatakse lähedalasuv tankla, teeme hommikuse kohviringi.

Kui kohalik elu käima läheb, hakkame toimetama ka meie. Külastame kohalikku kalastustarvete kauplust, kust ostan Marko õhutusel ühe rohelise tiivaga lõheputuka – seesugune olla möödunud aastal hästi töötanud. Kalastus-, eelkõige just lendõngevarustust on palju, lausa silme eest läheb kirjuks. Juuresolevad hinnad aga võtavad nõutult kukalt kratsima. Kohustuslik poetiir tehtud, hakkama valmistuma tundrasse matkamiseks.

Paberid ja load

Kõigepealt on vaja kogu püügivarustus (ridvad, kahlamisvarustus jne.) desinfitseerida. Seda tehakse kohalikus Statoili tanklas ning maksab nimetet kohustuslik lõbu 50 NOK inimese kohta. Et minul on enamik varustusest tuttuus, spetsiaalselt selle reisi tarvis ostetud, uurin tanklast, et kas pean ka oma asjad maha laotama. Nooremapoolne teenindaja ei oska uute asjade kohta miskit kosta ja helistab kusagile, nähtavasti ülemusele – ei, ei pea. Tankla põrandale laiali laotatud püügivarustus pritsitakse üle roosaka vedelikuga – asja mõte on lõhebakteri Gyrodactylus Salaris leviku tõkestamine ning tahtmatu ühest veekogust teise transportimise ärahoidmine. Peale desinfitseerimist väljastatakse vastavad dokumendid, mis tuleb esitada, kui hiljem minnakse lõheluba ostma.

Siinkohal on paslik mõne sõnaga peatuda Norra kalastusmaksudel ja -lubadel.
Kalastamiseks sisevetel (ookeanikalastus oma tarbeks on kõigile prii) on kõige aluseks riikliku kalastusmaksu tasumine. Selle suuruseks on 200 NOK (ca 400 meie raha) aastas inimese kohta, 320 NOK soodustus kehtib abielupaaridele või niisama koos elavatele paaridele. Riiklik kalastusmaks on niiöelda vundament (sellest üksi veel kalastamiseks ei piisa) ning seda saab tasuda näiteks kõikides postkontorites (lisandub teenustasu 65 NOK), aga ka interneti kaudu.

Lõhe, meriforelli ja paalia püügiks jõgedest on vaja lisaks riiklikule kalapüügiloale juurde osta lõhepüügiluba, mida müüakse konkreetse jõe konkreetsesse lõiku. Nimelt jagunevad Norra lõhejõed kalapüügi seisukohalt lõikudeks ehk tsoonideks. Üldiselt on nii, et kõige magusaimad paigad jäävad alamjooksule, järgnevad keskjooks ja ülemjooks. Merest jõkke tulnud lõhe jões ei toitu, aga haarab mõnikord sellegipoolest putukat. Laias laastus kehtib seaduspära, et mida kauem on lõhe jões olnud, seda väiksema tõenäosusega ta pakutavat sööta naksab. Nii on erinevad ka erinevate tsoonide kalastuslubade hinnad: kõige kallim on tavaliselt kõige alumine, merepoolne tsoon, seejärel järgmine ülesvoolu jne.

Stabburselva jõgi, mis asub Stabburdaleni looduspargis ning mida meie reisiseltskonnal seekord plaan “katsuda“ on, jaguneb kolmeks tsooniks. Esimene tsoon on kõige merepoolne, hinnanguliselt mõni kilomeeter pikk, algab jõe suubumisest merre ning lõpeb jõel asuva rippsillaga. Teine tsoon algab nimetatud rippsillast, kulgeb ca 20 kilomeetrit ülesvoolu ja lõpeb loodusliku tõkkega – suure kosega, millest kalad enam üles ei pääse. Kolmas tsoon paikneb teise tsooni sees, kus samuti kõrgub suur looduslik kosk, ent mille juurde on lõhede ülesvoolu pääsemiseks ehitatud kalatrepp. Sellest kalatrepiga kosest 500 meetrit allavoolu, aeglase vooluga (inglise keeles kutsutakse niisugust paika pool, mis otsetõlkes tähendab basseini) kolmandas tsoonis on esimese ja teise tsooni lubadega kalapüük muidu keelatud, ent sellesse keelualasse müüakse päevas 5 luba. Kui soovijaid on rohkem, load loositakse.

Meie lunastame kalastusõiguse teise tsooni, ühe inimese nädalane luba maksab 1120 NOK, allahindlusi ega soodustusi pole. Luba kehtib täpselt seitse ööpäeva, kellast kellani. Hinnale lisandub 100 NOK, mis on pant ning mille saab hiljem tagasi, kui täidetud luba pärast püügi lõpetamist väljastajale tagastada. Lõhepüügilube kindlatele vetele väljastavad kindlad müügikohad; ei ole nii, et kõikjalt saab osta kõikjale.
Formaalsused lõpuks täidetud ning paberid korras, sõidame jõe lähistel asuvasse autoparklasse, kust plaanime matkata ülesvoolu. Umbkaudu teise tsooni keskpaika viib läbi tundra tähistatud matkarada.

Kuidas karastus teras

Ühine toidukraam laiali jagatud, pakime varustuse. Seljakott, mis maast kergitades üsna võikalt raske on, tundub kaaslase abil selga upitatuna küll raske, aga siiski mitte üle mõistuse. Esialgsest, kodus pakitud kotist jäävad bussi maha veel osad riided ning kogu niisugune kola, mida tundras võibolla vaja läheb. Ja ehkki kaasa saavad vaid hädavajalikud asjad (nädala söök, hädapärased riided, telk, magamis- ja kalapüügivarustus jms.), tundub kolu ikkagi kole palju olevat. Peale pildistamist asume teele – nagu Aladdinid, dzhinnid kukil istumas.

Esimene kilomeeter möödub suhteliselt libedalt, auru jätkub nii omavahel lobisemiseks, naljaviskamiseks kui ka vastutulevate matkajate tervitamiseks. Teisel kilomeetril annab seljakott endast juba tugevamini märku, ent upitan ta paari nõksuga mugavamalt selga ja teekond jätkub – ei midagi väljakannatamatut. Loodus on kena – värske õhk, päike, tundramaastik, ümberringi mäed...

Siis aga saab romantika korraga otsa. Esimene järsem tõus umbes poolel maal võtab korralikult hingeldama ning hetkeks seisatamagi. Sellest omakorda poole kilomeetri pärast tuleb järgmine, veelgi pikem ja järsem tõus, millest üles ronimine võtab mu konkreetselt hingetuks. Kätega põlvedele toetudes ukerdan mööda mäekülge kulgevat rada kuidagi üles, seejärel aga vajun lähedalasuvale kivile istuma ja mõtlen: siit ma enam ei tõuse. Jalgadest on jõud kadunud ja seljakott on äkitselt sedavõrd ränkraske, et ma ei söanda teda isegi seljast maha võtta, kuna kardan, et ei ole suuteline teda pärast omal jõul tagasi ubima. Tahtmatult meenub Jack Londoni Smoke Bellew ning tema kannatused, kui ta koos teiste kullaotsijatega Alaskasse jõudis ning sugulaste varustust üle mägede tarima asus.

Kui ülejäänud reisilised eemal silmist kaovad, sunnin end siiski tõusma ja komberdan mööda rada teistele järele. Õnneks läheb maastik edaspidi kergemaks, järske tõuse enam võtta ei ole vaja ja mingist ajast tuleb niinimetatud teine hingamine. Nii läbin viimased kilomeetrid üsna masinlikult – mootor töötab küll vaevaliselt, kuid korrapäraselt ning pilt on ilusasti omal kohal. Kuigi on raske, näib sel moel edasi rühkides jaksu jätkuvat ning kui viimaks jõe äärde jõuame, sobiva laagriplatsi otsime ja paigale jääme, on tunne, et jaksanuks rühkida veelgi.

Kui mõne aja pärast kivil istudes kahe suupoolega halvaad mugin, lohutavad ülejäänud matkalised mind sellega, et möödunudaastane retk olnud kordi rängem. “No sinna mägedesse oleksin ma siis konkreetselt maha surnud,“ mõtlen endamisi.
Kui laager püsti, tormavad kõik kalale, kes allavoolu, kes ülesvoolu. Maastik on põnev, ent raske – jõekallast mööda liikumine tähendab suuresti mööda kaljusid ukerdamist. Vahepeal kulgeb rada küll tasasemal maal, turbasel pinnasel, ent siis on taas vaja turnida üle kivikänkrate ja küngaste; osaliselt voolab jõgi ka kanjonis. Ronimist-laskumist-hüppamist on üksjagu ning jalad saavad kohe alguses korraliku koormuse – õhtul telki pugedes annavad nad end veel pikalt tunda.

Lõhepüügi tehnika on iseenesest lihtne: viskad putuka sobivas kohas allavoolu vastaskalda poole ja ootad, kuni vool ta sinupoolsesse kaldasse tagasi kannab; vajadusel võib vahepeal ka nööri sisse võtta. Seejärel viskad taas ja lased triivida, ja taas, ja taas. Siis liigud edasi ja kui tahtmine või vajadus tuleb, vahetad putukat.

Esimene retk mööda jõekallast möödub minul ümbritsevat loodust endasse ahmides, tõsisele püügile ma väga suurt rõhku ei pane – seitse päeva ju veel ees. Vesi on jões kristallselge ja enamikes kohtades väga kiirevooluline; taimestik kui selline meie mõistes puudub täielikult. Pikad kärestikud vahelduvad sügavamate, keerutava veega lõikudega. Püüda on võimalik nii kõrgetelt kaljudelt kui ka madalamates paikades, jalgupidi jõkke minnes, tõsi küll – viimane pole võimalik mitte igal pool. Vee all asuvad kivid on ülilibedad, vilttallaga kahlamisjalatsiteta vees ukerdamine on riskantne mitte ainult kukkumise ja märjakssaamise seisukohalt, vaid paiguti ka eluohtlik – pealtnäha ohutus, madalas vees, ent jõe suunas kaldu oleval kaljuplaadil libastumine võib lõppeda jõkke libisemisega (kinni pole haarata millestki) ja võimsates veekeeristes uppumisega.

Õhtul laagrisse naastes selgub, et ainsana on kontakt lõhega olnud Markol, kel kala siiski otsast lahti pääses. Allavoolu rändajad avastasid jõe sealkandis olevat pikalt kärestikulise ja kalapüügi seisukohalt üsna igava (et mitte öelda mõttetu), ülesvoolu aga olnud mõnusaid püügi- ja kalakohti küllaga.

Nii otsustataksegi järgmisel hommikul just selles suunas kalavesi rünnata.
Kui umbes kella kaheteist-ühe paiku öösel jõuab kätte magamamineku aeg, on väljas ikka veel suur valge. Päike on just mägede taha vajunud ning hämarusest pole jälgegi – päev mis päev. Poeme telkidesse segaste tunnetega.

Ãœlesvoolu

Eelmise päeva väsimus annab tunda, magame kaua ning tõuseme alles ühe-kahe paiku päeval. Siis aga, kui parajasti hommikust sööme, marsib laagrisse Marko, särav kui pühademuna, silma järgi pooleteist-kahekilone siputav lõhe sabapidi käes.

Teeme suured silmad ja korraldame viivitamatult pildistamissessiooni – esimene selle aasta kala ikkagi! Marko poseerib ilmselgelt hea meelega ning seletab, et sai kala laagrist mõnedsajad meetrid ülesvoolu kahe kose vahel asuvast basseinist ning tema kättesaamisega läks kiires voolus üksjagu aega.

Pärast sööki matkame ülesvoolu, kohtadesse, mis eelmisel päeval põgusalt uuritud said. Osad meist jäävad “Marko basseinile“ maha, ülejäänud lähevad edasi.
Mõningase kõndimise ja kaljudel turnimise järel jõuan paika, kus jõgi järsu astanguga langeb ja kiiresti sügavaks läheb ning peaaegu kohe pärast püüdma hakkamist saan oma esimese kontakti lõhega – putukavahetuse käigus saadud Lauri seotud oranzhides toonides Ally’s Shrimp hammustatakse ca 4-kilose lõhe poolt hetkega sabatuks, ent õnnetuseks kala otsa ei jää, isegi konksu ei saa ta tunda. Võtt toimub vaid kolme meetri kaugusel minust, jões asuva astangu äärel, nii näen kogu protsessi algusest lõpuni ja loomulikult hakkavad käed hetkega üpriski suure amplituudiga värisema. Innustunult vehklen samas paigas veel ligi tunnikese, ent rohkem ma seal ühtegi lõhet ei näe ega võttu ei saa.

Edasine päev möödub intensiivse püügi tähe all, ent kalaõnn näib mind maha jätnud olevat. Taban küll mõned pisikesed jõeforellid, kes ennestunustavalt lõheputukat ründavad, aga lõhe ise, va vetekuningas, hoiab minu sitikate peale suu lukus.
Vastu õhtut tabab mind mõned kilomeetrid ülesvoolu asuvas superkenas püügikohas eriline ebaõnn – kuidagi jääb heitenöör kaldakivide vahele kinni. Viitsimata seda kaldale lahti päästma minna, üritan teda sealt saputamisega lahti päästa, ent kohe esimese, üldsegi mitte tugeva sikutamise peale lõikab terav kiviserv heitenööri pooleks. See mõjub nagu ämbritäis jääkülma vett – rasket heiteosa on alles vaid meeter-paar, aga tagavaranööri mul kaasas pole... Sisuliselt võib püügi lõppenuks lugeda! Jätkan koonusnööri katkenud koha külge ja üritan siiski edasi kalastada, aga mingit mõnu selles tegevuses enam pole, puha kannatus – väiksemagi tuulega ei tule heitest midagi välja.

Nukralt matkan tagasi laagrisse, kust leian eest pool seltskonda eesotsas rõõmsas tujus Lauriga, kes on tabanud laagrist mitte väga kaugelt paarikilose lõhe. Õnneks on taevas mulle armuline – selgub, et Urmasel on üks ligilähedase klassiga heitenöör üle. Kerin selle kohe rullile ning pärast paari prooviheidet on selge, et komplekt töötab väga hästi. Reis on päästetud!

Õhtul muljeid vahetades selgub, et basseinil püüdjad on näinud kalu veest välja hüppamas kõvasti, ent nende kätte saamisega on lood olnud kehvad. Juttudest ilmneb, et lõhet on jões näha päris palju, suuremad neist suisa meetrised! Veel selgub, et päeval on laagrit külastanud kalakaitse ja kohalolnute lube kontrollinud. Saanud teada, et ülesvoolu on ainult meie grupi inimesed ja et meil lubadega kõik korras on, vestleb inspektor kohalolijatega veel mõnda aega kalapüügist ja lahkub siis.
Õhtusöögiks on sedakorda Marko ja Lauri lõhed, mis praetuna maitsevad superhead.

Autoerootika

Kolmandal päeval otsustan, et pikka matka ette ei võta ning erutan ennast laagri lähedal asuva “Marko lõhebasseini“ (või lombi, nagu Urmas selle ristinud on) ääres vehkimisega ning veest väljahüppavate lõhede jälgimisega. Arutlen endamisi – no ei ole ju võimalik, et päevaga ainsatki lõhet sellest kalasupist kätte ei saa!
Istutan end basseini äärde hommikul “vara“, üheksa paiku, kui ülejäänud laager alles magab. Peagi saan ka esimese võtu – tõmmete järgi otsustades on tegu ca 1,5...2 kilose kalaga. Tunne on võimas, ent kahjuks kestab pidu vaid umbes kolm sekundit, misjärel lõhe konksu otsast lahti pääseb. Ah sa pagan!

Püügihasart on nii suur, et laagrisse hommikusöögile jõuan hilinenult alles kahe paiku päeval. Loomulikult on kõik selleks ajaks juba söönud ja kalale läinud, nii manustan külma putru ja kibelen juba basseinile tagasi – hommikune kala on käe sees veel värskelt tunda.

Kahe kose vahel asuv bassein aga näib olevat lõhede vahepuhkuse tegemise koht – kala on seal palju ning iga natukese aja tagant veest välja hüppavad lõhed ajavad mind korralikult “keema“. Suuremad elukad, kes end pinnas näitavad (vastaskaldal asuva kalju pealt on hiljem ka ilusasti näha, kui nad põhjas jõudu koguvad), on silma järgi 10...15 kilosed, ehk suuremadki. Sabauim lehvib nagu riigilipp, kui meetrine kala pinda tuleb, ladistab ja taas sukeldub. Suured ei ole hüppajad, rohkem rahulikult toimetajad; pisemad lõhed aga, nii paarikilosed, on akrobaadid ja käituvad suisa delfiinilikult – kõrgemad hüpped ulatuvad veest ligi meetri kõrgusele. Vahepealsed kalad hüppavad kah, aga ilmselt suuremast kehakaalust tulenevalt ei välju nad veest kogu kehaga ning maanduvad sageli raskelt ja suure plartsuga, umbes nagu vette visatavad tellised.
Nii vehklengi selles lõhesupis päev otsa, vahetan putukaid ja püügitaktikat, ent rohkem ühtegi võttu ei saa. Kui hommikul värisevad käed pärast igat kala hüpet korralikult, siis vastu õhtut olen lõhede nägemise suhtes üsna tundetuks ja ükskõikseks muutunud. Veest välja hüppavad kalad mõjuvad mulle sama erutavalt ja mobiliseerivalt nagu tundrakased.

Laagris selgub, et Marko on murdnud oma ridva. Õnneks leitakse talle asendusvars, nii saab püük jätkuda.
Õhtul avastan – vähe sellest, et juba ammu ei saa aru, mis kell parajasti on, siis nüüd on totaalselt segamini ka päevad. Ragistan tükk aega ajusid ja sean alates väljasõidust toimetamisi järjekorda, enne kui tänasesse päeva välja jõuan. Selgub, et on neljapäev. (Aeg, kurinahk, möödub tundras üldse linnulennul ja näib, et mingite omade seaduste alusel. Vastavalt sellele, millal öösi magama sai mindud, on hommikul ärgates kell tavaliselt kümme või üksteist. Siis aga, kui tunde järgi peaks olema umbkaudu lõuna, on ootamatult kätte jõudnud juba hilisõhtu või isegi öö. Millest me naljatades järeldame, et tundras ei tasu kaua olla – kuna aeg liigub topeltkiirusel, jääb siin ruttu vanaks.)

Ja siis, öösel, kui päike on loojunud ja mina telgis teist külge keeran, teeb Urmas ööpüüki ja saab sellestsamast basseinist, kus mina päev otsa võimlesin, umbes paarikilose kala. Mina ei oska selle peale hommikul midagi öelda.

Matkapäev

Ärgates on parem käsi raske ridvaga vehkimisest ebameeldivalt paistes ja valus, kätt ei saa isegi rusikasse panna. See viib tuju päris alla: algul jama nööriga, nüüd käsi... Hommikusöögi ajal mudin ja masseerin teda vasaku käega ja õnneks annab valu mingi aja pärast järgi – nii saan taas ritva haarata ja püüda.

Kõht täis ja nõud pestud, ületan madalamas kohas jõe (“madalam koht“ on meie mõistes korralik kärestik, mille sügavamas osas vesi puusadeni tõuseb ning kust paraja tugi-kasemadjakata üleminek võib kurvalt lõppeda) ja võtan mööda vastaskallast ette pika matka ülesvoolu. Esialgu on eesmärgiks jõuda samadesse paikadesse, kus ma teisel päeval nööri lõhkusin ja kenasid kalu veest välja hüppamas nägin – seal paistis vastaskallas püügiks märksa sobivam olevat. Teen teekonnal ka paar püügipeatust, ent üritused jäävad tulemusteta.

Ilm on kuum, sihtpunkti saabun üleni higisena. Päike lõõskab, mina sean ennast sisse ühele lamedale kivile kiirema voolu ääres. Nii saan mõnusasti püüda, jalad jahedas vees, ja kui juhtub janu tulema, on tarvis vaid vesti rinnataskust lahtikäiv tassike võtta ja jõest vett ammutada. Nagu kuurortis! Koht ise on super – kiire voolu äär jookseb minust mõned meetrid eemal, paar suuremat kivi on täpselt voolu ääres, mõnevõrra eemal piirneb vooluservaga suurem, tagasikeerava veega bassein...
Kala aga ei võta.

Pärast mitmetunnist pildumist hakkab igav ning rändan veel mõned kilomeetrid ülesvoolu; vahepeal on jõgi kärestikuline, siis jälle vaiksema vooluga. Niisugune vaheldusrikkus muudab püügi huvitavaks ning paneb ajud tööle – kus võiks kala asuda? Kus paigal püsimine nõuaks temalt kõige vähem energiat? Näen korduvalt ilusaid kalu veest välja hüppamas, ent võtjaid neist ei ole. Kogu selle kenaduse juures ongi vaid üks puudus – putuka vastu ei näi ükski vetekuningas huvi tundvat. Kui kell on saanud kuus õhtul ning mina olen laagrist ca 5-6 km eemale matkanud, tüdinen viimaks püügist.

Veest kaldale tulles ja tagasiteed planeerima hakates leian suure platsitäie peaaegu valmis murakaid ning söön kõhu mõnusasti täis, pärast seda aga viskan pikali, lasen leiba luusse ning vahin mägesid ja taevast – mõnus! Kui viimaks laagrisse naasmiseks läheb, otsustan kasutada mööda mäeharja kulgevat otseteed, kus kohalikud ATV-dega ringi liiguvad. Ronin üles, leiangi õige raja, kahjuks aga eksin ühes soises kohas õigelt teelt, valin mingi umbtee, ronin mööda seda liiga kõrgele mägedesse ja tee lõppedes näen kurja vaeva sealt taas alla, õigele rajale saamisega. Laagrisse tagasi jõuan üsna väsinult.

Selgub, et päeval meie laagri vahetust lähedusest püüdnud norrakal oli otsas käinud ca 10-kilone kala, kuid pärast väsitamist ikkagi minema pääsenud. Mardil aga, kes kogu aktsiooni kõrvalt nägema juhtus, on õnnestunud pildile püüda kala saba, kui elukas pinnas keeras. Pilt on uhke.

Püügipäeva lõpuks on Marko saanud veel ühe lõhe, umbkaudu sama suure kui eelmisel päeval, Lauri aga on lõhkunud ridva. Nii võtavad Lauri, Marko ja Urmas ette matka parkimisplatsile, et bussi maha jäänud ritvade näol püügivarustust täiendada. Naastes toovad nad muuhulgas õlal kaasa kaks ruutu õlut. Tee peal kohatud norrakad ei suuda naeru pidada – eesti mehed tassivad, higipull otsa ees, õlut tundrasse...
Õhtul on lõplikult selge, et Stabburselva on ühtepidi väga õnnestunud, teistpidi aga väga ebaõnnestunud valik. Õnnestunud seepärast, et lõhet näib jões olevat tõepoolest palju, ole ainult mees ja püüa kinni. Ebaõnnestunud on valik aga seepärast, et peale lõhe muid arvestatavaid lendõngekalu jões praktiliselt pole. On küll jõeforelli, aga 99% tabatavatest kaladest on pisikesed, ca 10...15 cm pikkused lapsukesed. Põnev lendõngekala paalia päeval trehvatud kohalike sõnul kahjuks Stabburselvasse ei tõusvat. See teade teeb mind pisut kurvaks, sest lootsin oma 4. klassi ridvaga esmajoones just paaliaid taltsutada, sai ju seks puhuks spetsputukadki seotud. Paaliate püügis on rohkem loomingulisust, mis mulle meeldib; lõhet jahtides kehtib seevastu vaid üks reegel: püüda, püüda ja veelkord püüda. “Mida rohkem sa püüad, seda suurem on tõenäosus kala saada,“ ütleb selle kohta Sven. Naerame, et lõhe tabamine on nagu Ameerika klantsajakirja kaanepoisiks saamine: tuleb teha palju tööd ja peab olema roppu moodi õnne.

Ka saab selgeks, et minu putukad on suviseks lõhepüügiks pisut liiga suured. Sidusin nad küll kõige pisematele lõhekonksudele, mida Eestist saada oli, ent ikkagi on nad töötavate sitikatega võrreldes üsna pirakad. Kõik lõhed, mis meie punt on saanud, on võtnud üsna pisikest, ca 2 cm pikkust või veelgi pisemat putukat.
Öösel hüppab justkui meie narritamiseks kohe laagri all veest välja koletu lõhe-elukas, suur nagu allveelaev. Loomulikult üritatakse teda püüda, ent ettearvatavalt tulutult.

Sunnitud puhkus

Hommikul avastan, et parema käega on asjad päris hullud – ta on tuim, valus ja paistes nagu puupakk. Üritan talle taas masseerides elu sisse saada, ent vaatamata pingutustele ei ole ma ka tunni aja pärast suuteline ritva korralikult peos hoidma. Nii mõtlengi, et annan käele pisut puhkust ning tukastan pärast hommikusööki veel tunnikese. Eks õhtupoolikul jõua püüda küll...

Kui silmad avan, on kell saanud neli ja väljas ladistab vihma. Pistan pea telgiuksest välja – prr, külm ja märg, no ei kisu kalale, kohe mitte kuidagi. Poen tagasi sooja magamiskotti ning kuulan vihma sabinat telgiriidel. Eeldan, et hommikul laagrist ülesvoolu asuvat jõelõiku uurima läinud matkalised hakkavad peagi tagasi tulema, aga võta näpust – kell näitab seitse, kaheksa, üheksa... Esimesena saabub Sven, seejärel mõne tunni jooksul ka ülejäänud. Kala pole seekord kellelgi, küll aga on kõik korralikult vihma saanud.
Valmistame vihma käes õhtusöögi ning poeme telkidesse. Sadu jätkub kogu öö ning järgmisel hommikulgi.

Uputus

Vihmavaling vaibub lõuna paiku, ajame meiegi end üles. Selgub, et Marko ja Mardi telgi põhjas on 5 cm vett, asjad on korralikult vettinud, mehed ise aga viimase otsa suisa lombis maganud. Lauri ja Urmas on öösel käinud telgi torminööre kinnitamas, pärast seda on nende olukord kontrolli all. Minu telgis on pisut lekkinud üks nurk, õnneks ei midagi hullu. Ainsana on vihmast kaotusteta välja tulnud Sven ja Andres. Õnneks tuleb peagi välja päike ja hakkab puhuma tuul, nii on asjad õhtuks enamvähem kuivad.

Peale sööki ründavad kõik taas ülesvoolu, kes kui kaugele. Minu päev möödub põhjalikult laagrilähedast jõelõiku kammides. Saan mõned jõeforellid, suurim neist juba forellimõõtu, aga kaasa ei võta ühtegi. Lõhet on vaja! Lõhe aga, va tabamatu ime, näitab ennast jões küll tihti, ent minu sitikate vastu huvi ei tunne, kohe mitte üldse. Nii jään nupuks ka sel päeval.

Ükshaaval naaseme laagrisse, kes kaugemalt, kes lähemalt. Seekord päästab päeva Sven, kel on ette näidata ca paarikilone lõhe, tabatud umbestäpselt sealtsamast, kus ma teisel päeval nööri puruks tõmbasin.

Urmas on leidnud eriti sügava paiga kanjonis, näinud seal koletusuuri lõhesid peesitamas ja neid ka püüda üritanud – kahjuks tulutult.

Küpsetame õhtusöögiks lõkke paistel Sveni lõhet ning teeme pannkooke, alguses ürgsel moel, kuumal kivil, ent mõne aja pärast pöördume tavapärase pannimeetodi juurde tagasi – on mugavam ja kiirem.

Kõht saab täis ägisemiseni ning osa kooke jääb hommikut ootama.

Viimased päevad lõhevetel

Eelviimase päeva hommikul otsustab osa seltskonnast matkata kõrgele ülesvoolu ning uurida sealseid kalavesi. Ka ülejäänud suunduvad laagrist kaugemale, päev möödub ritvadega tõsiselt tööd tehes. Ründan minagi ülesvoolu. Lõhet on jões küllaga, aga nagu juba tavaks on saanud – võtma ei õnnestu mul ühtegi saada. Jonni pärast jändan ühe paari-kolmekilose kalaga mitu tundi – kala seisab paigal vaiksemas voolus ja on kenasti näha –, seon ükshaaval otsa kõik oma putukad, ent võtma ma teda ei saa. Viimaks löön käega ning naasen laagrisse.

Vastu õhtut tuleb Sven, temagi on täna jäänud kalata. Õhtul tabab Urmas õnneks basseinist siiski ühe lõhe, nii saame hakata kalast õhtusööki valmistama. Viimasena, juba esimestel hommikutundidel, saabub laagrisse Andres – temal on otsas olnud tõeliselt suur forell, aga juba väsitatuna lausa jalgade eest ikkagi plehku pääsenud. Ootame Laurit ja Markot, ent neid ei tule ega tule – ju on sedavõrd kaugele matkanud, et magavad nüüd kusagil jõe ääres. Viimaks, kui päike juba taas taevas särab, võtab uni oma ja poeme meiegi magamiskottidesse.

Hommikul kell kuus jõuab püügiretkelt tagasi Lauri, kel on õnnestunud tabada lausa kaks kala. Kahjuks on neist ühe saatus teadmata– nimelt peitis Lauri ta pärast tabamist kivide vahele, mis tast mööda jõge kaasas tassida, hiljem tagasi tulles hea kaasa võtta. Ilmselt aga oli mink või keegi muu kalamaias tegelane lõhe peidikust üles leidnud ning minema tassinud.

Keskpäeval saabub laagrisse viimaks tagasi ka Marko, kes on püüdnud järgemööda ligi 24 tundi ning käinud selle aja jooksul ära kaugel üleval, püügitsooni lõpus. Otsas olnud üks igavesti pirakas, nii viie-kuuekilone lõhe, ent väsitamise ajal pääsenud elukas lahti.
Viimane päev möödub laagri lähistel, keegi enam väga tõsimeeli püüda ei viitsi – saanud vehkida juba küll... Magatakse kaua, tehakse süüa, pärast lõunat hakatakse vaikselt asju pakkima. Tagasitee parkimisplatsile möödub kuidagi väga lihtsalt ja valutult, vaid viimasel pooleteisel kilomeetril enne bussi saame kaela korraliku sahmaka vihma. See leotab küll korralikult läbi, ent pole lugu – buss koos vahetusriietega on siinsamas, kiviga visata.

Viimane äpardus tabab meid siis, kui üritame mõne aja pärast bussi käivitada ja selgub, et selle aku on nädalaga seletamatul kombel otsa saanud. Lükates saame bussi küll käima, ent kahjuks on aku sedavõrd läbi, et enam isegi ei lae – nii peame kuni reisi lõpuni bussi pärast iga väljasuretamist käima nügima. Norrakad naeravad.
Tagastame lõhepüügiload ning hakkame otsima kämpingut, kuhu öömajale jääda. Üritus pole lihtsate killast, kuna turisminduses on parajasti tippaeg ning kõik lähedalasuvad kohad on pilgeni täis. Viimaks ühe paiga siiski leiame – ööbima oleme sunnitud küll telkides, aga kõik muud võimalused on saadaval. Sauna ja sauna eesruumi kasutamise eest küsib perenaine 400 NOK, hind tundub mõistlik. Tunni pärast on paik meie, mõnuleme saunas ja teeme süüa. Puhas on olla, purgisupp maitseb hea ning diivanil lösutamine näib luksusena.

Ahvenapüük Norra moodi

Et kaks päeva on tagasisõiduni jäänud, otsustame veeta need sisemaal ning proovida järvekalastust – tundub olevat päris uus ja huvitav teema. See eeldab aga järjekordse loa lunastamist, sedakorda on kolme päeva hinnaks inimese kohta 155 NOK ning ka siin kehtib soodustus abielupaaridele: 185 NOK. Turistidele on sisemaa-kalapüük lubatud veekogudel, mis asuvad kuni 5 kilomeetri kaugusel maanteedest ning selle ala lõpp on teedel kenasti siltidega tähistatud.

Juurdleme, miks selline piirang, kuid ei suuda välja mõelda midagi mõistlikku peale selle, et turistil on tundras ilmselt üsna lihtne ära eksida, ent eksinute otsimisoperatsioonid on kulukad. Pika habeme ja patsiga 60.-ndate aastate lillelast meenutav norrakas, kes meile load müüb, näitab kaardilt kätte ka järved, kus püüda ning kust väidetavalt ka kala saab. “Kilone kala on normaalne,“ kiidab mees ise.

Mõnevõrra segaseks jääb asi alammõõtudega – nagu aru saan, puudub punasel kalal sisemaa järvedes alammõõt, vähemasti nii väidab lillelaps. Aga kuidas on lood haugiga? Internetist Norra kalastuskorraga tutvudes on justkui meelde jäänud, et alammõõt eksisteerib, ent seinal olevate kalastusreeglitega tutvudes seal haugi mainitud ei ole... Nii ei saagi ma asjast korralikult sotti ning loodan, et ehk haugiga tegemist teha ei tule.
Järvi on mägedes palju – suuremaid mõnevõrra vähem, pisemaid seevastu kamaluga. Kõik nad on eestlase silmale harjumatult läbipaistva veega – kaldakalju pealt kiigates paistab vees toimuv täie põhjalikkusega kätte ka siis, kui sügavust 5-6 meetrit. Taimestikku on vähesel määral ja näib, et napib ka kalade toidupoolist – Marko ja Lauri poolt läbi viidav uuring tuvastab, et kivide alused on absoluutselt elutud. Ei kirpvähke, ei nümfe, ei suvalisi ussikesi – tühjus!

Mina otsustan seekord lendõnge puutumata jätta ning katsuda õnne Heli spinninguga ja pisikese pöörleva landiga. Väikesed forellid ujuvad ringi parves, umbes nagu meil särjed ning näib, et kui nad just toiduotsinguil pole, veedavad nad oma päeva kaldakaljude suuremates pragudes, kivialustes, kivide vahele jäävates uuretes ja muudes säärastes paikades. Õnnestub aga sööt varjepaiga juurde toimetada, ujuvad nad sealt peagi välja ja tulevad pakutavat uudistama, vahel seda ka haarates. Urmas ristib nad uruforellideks. Uruforellide standardpikkus on umbkaudu 10...15 sentimeetrit, mõned pisut suuremad, mõned pisemad.

Pealtnäha paistavad nad üsna rumalad, lanti uudistavad hea meelega ja tonksavad ka ninaga, aga igaks juhuks ei võta. Esimesel, suurel järvel kalastamine osutub tulemustevaeseks – pika mängimise peale saan kätte ühe pisikese paalia ja seejärel ka mõned forellilapsed. Laagrisse tagasi pöördudes selgub, et teistel pole ette näidata isegi seda. Jutt kilostest kaladest näib ilusa muinasjutuna, ehkki mine sa tea – järv on keskelt hiiglama sügav, astangute kohal ehk paarkümmend meetrit, kui mitte enam. Missugused elukad seal all elavad, ei oska kaldal seistes isegi pakkuda. Sügavast veest küüniks püüdma ehk tonkaga (kaldalt leiame kellegi maha unustatud ussitopsi, nii et mõte liigub ilmselt õiges suunas), aga sedasorti riistu meil kaasas pole.

Lootus kipub vaikselt kaduma, ent otsustan siiski külastada veel üht pisemat järvekest, mis meie laagrist ca kilomeetri maad eemal on. Järv asub teest kõvasti madalamal, mööda järsku mäekülge veeni laskumine on paras ronimine ja võtab kõvasti võhmale. Esimesed kolm viset aga toovad täpselt kolm kala ning sealtmaalt läheb elu põnevaks.

Tunni-paariga teen järvele ringi peale, selle ajaga püüan välja ja lasen tagasi 30...40 forellilast, kõik ca 15...20 cm pikad. Kalad on lanti võttes ääretult aplad, paljudel juhtudel on nr. 3 pöörlev kõigi kolme konksuga suus, nii et selle kättesaamiseks tuleb hunnik vaeva näha.

Taban end mõttelt, et kui keegi viitsiks neid päev otsa välja loopida (alammõõtu ju pole) ja fileerida, poleks ilmselt mingi probleem päevaga kümmekond liitrit täpselt saia peale sobivat fileed “toota“. Püük ise näeb välja täpselt nagu meie ahvenapüük – paremini võtab rohusaarte äärest, mida sel järvekesel on neli, ja ojade suudmetes. Võtmisi on palju, ent palju pääseb ka kaldale kerimise ajal lahti. Vahel tuleb ühest kohast jutti 4...5 kala, siis on jälle pikem paus. Üle paarimeetrises vees ei toimu suurt miskit, valdav osa forellidest näib saaki varitsevat ca 30...70 cm sügavuses.

Arusaamatuks jääb, kas seesugustes järvedes ka suuremat kala elab. Et veekogu pole kuigi suur ja sügav, võiks loogiliselt arvata, et talvel, kui temparatuur langeb väga madalale, peaksid vähemalt pisemad järvekesed põhjani jäätuma. Kas rändavad uued kalad kevadeti ojasid mööda järvedesse kudema ja osa neist jäävad sinna hiljem, vee langedes vangi või suudavad nad siiski järvekestes talve üle elada?

Püügi ajal lendab järve kohal võimas kull ning loodusfotohuvilisena on mul siiralt kahju, et kangema optikaga kaamerat kaasas pole. Näib, et olen juhtunud tema territooriumile või pesa lähistele – lind tiirutab nõudlikult häält tehes otse minu pea kohal. Mingil hetkel ulatuvad lennukaared mulle üsna lähedale, 10...15 meetri kõrgusele ning hetkeks võtab südame alt üpris õõnsaks – äkki oleks targem jalga lasta? Midagi hullu õnneks siiski ei juhtu ning jõuan terve nahaga laagrisse tagasi.

Öösel hakkab taas kõvasti sadama ja temperatuur langeb tuntavalt. Järgmisel hommikul näitab kraadiklaas sooja 8 kraadi ja Lauri telk on täielikult läbi vettinud, kuna selle elanikud õhtul torminööre ei pingutanud. Otsustame, et kalapüügist ei tule ilmselt enam miskit välja. Sõidame veel päevakese ringi ja uudistame niisama ilma, vastu ööd aga alustame bussiga tagasiteed Eesti poole. Autorahvas seevastu otsustab rentida viimaseks ööks ühe hytte ning enne tagasiteed korralikult välja magada. Nemad jõuavad Eestisse päev hiljem.

Kokkuvõtteks

Minu kalastuskogemused Norras on seni piirdunud ookeanikalastusega, see oli siis minu esimene trett sisemaale, lõhejõgedele ja mägijärvedele, ja tegelikult oli see reis täitsa vahva. Sellest, et lõhega korralikku võitlust maha pidada ei õnnestunud, on muidugi natuke kahju – sai ju üsna kaugele sõidetud. Aga kahju on üksnes natuke – et ma enne reisi teab mis suuri ootusi ja eesmärke ei püstitanud, kujunes kogu reis minu jaoks mõnusaks vahelduseks tavapärasele elu- ja töörütmile. Küll aga sain teada, et:

1) suvel tuleb kasutada eriti pisikesi lõheputukaid;
2) lõhepüük on ca 20% eelteadmisi ning 80% tööd; boonusena on vaja õnne;
3) rohkem trenni tuleb teha, sest füüsis on arvuti taga istudes üsna kängu jäänud.

Seitsme päevaga tabasime kaheksa peale üheksa lõhet. Täpselt parasjagu, et hammas verele jääks. Kas ma tagasi läheksin, küsite ehk. Muidugi läheksin!