Kevikuliste selts on üle kogu maailma levinud, praeguseks tuntakse umbes 2 000 liiki kevikuid. Kevikulised eelistavad mőődukama kliimaga alasid, troopikas on neid üsna vähe. Mägedes vőivad kevikud esineda kuni 5 000 m kőrgusel.
Eestis on kindlaks tehtud 15 liigi esinemine, kuid tegelikult on liikide arv siin ilmselt mőnevőrra suurem - kuni 30.
Tegemist on väga vana putukaseltsiga, fossiilseid kevikuid on leitud juba permi ajastu lademeist. Tollased kevikud olid tänapäevastele vormidele őige sarnased. Kevikuliste lähimateks sugulasteks peetakse nahktiivalisi (Dermaptera) ja sihktiivalisi (Orthoptera).
Välisehitus
Kevikud on enamasti tagasihoidlikult, mustades ja pruunides toonides värvunud putukad. Keha on neil dorsoventraalselt lamenenud, kehapikkus ulatub 3 millimeetrist 5 sentimeetrini.
Pea on kevikutel kolmnurkne, liitsilmad on hästi arenenud. Laubal paikneb ka kolm, harva kaks täppsilma. Kevikute tundlad on pikad, niitjad, koosnevad 50 - 100 lülist. Suised on kevikutel peaaegu alati mandunud, sest valmikud ei toitu oma eluajal üldse. Vaid väga vähesed kevikud on suutelised vett jooma vői isegi tahket toitu (näit. vetikaid) sööma. Selliste vormide suised on prognaatsed, mälumistüüpi.
Rindmiku lülistus on selgesti jälgitav, eriti hästi on arenenud eesrindmik. Kesk- ja tagarindmik on väiksemad, tavaliselt kinnitub kummagile üks paar läbipaistvaid, kilejaid tiibu. Paljudel liikidel on tiivad tugevasti lühenenud, kuid tiibade täielik kadumine on väga haruldane. Kui tiivad esinevad, on eestiivad alati pikad ja kitsad, sellal kui tagatiivad on kolmnurksed ja tunduvalt laiemad. Rahulikus olekus pannakse tiivad lihtsalt lapiti tagakeha peale, kusjuures tagatiivad volditakse kokku ja asetatakse eestiibade alla.
Samal liigil vőib esineda nii pika- kui lühitiivalisi isendeid. Lennus ei ühendata ees- ja tagatiibu omavahel, tiivapaarid liiguvad teineteisest sőltumatult. Omapärane on see, et kevikute puhul on isased loomad palju sagedamini lühitiivalised kui emased (enamuse putukate juures on vastupidi, st emased on sagedamini tiivutud vői lühitiivalised). Jalgu on kolm paari, need on pikad ja saledad jooksujalad kolmelülilise käpa ja kahe küünisega.
Tagakeha koosneb 11 segmendist, kuid selgesti on jälgitavad vaid 2. - 9. lüli. Viimasel lülil paikneb kaks urujätket, mis koosnevad primitiivsematel kevikutel tervest hulgast, kőige kőrgematel aga vaid 1 lülist. Kőrgeimatel vormidel vőivad urujätked olla abiks paaritumisel (näit. perekonna Nemoura puhul). Suguava asub nii isastel kui emastel kevikutel 8. tagakehalülil.
Sigimine
Kevikuliste selts on üle kogu maailma levinud, praeguseks tuntakse umbes 2 000 liiki kevikuid. Kevikulised eelistavad mőődukama kliimaga alasid, troopikas on neid üsna vähe. Mägedes vőivad kevikud esineda kuni 5 000 m kőrgusel. Eestis on kindlaks tehtud 15 liigi esinemine, kuid tegelikult on liikide arv siin ilmselt mőnevőrra suurem - kuni 30.
Tegemist on väga vana putukaseltsiga, fossiilseid kevikuid on leitud juba permi ajastu lademeist. Tollased kevikud olid tänapäevastele vormidele őige sarnased. Kevikuliste lähimateks sugulasteks peetakse nahktiivalisi (Dermaptera) ja sihktiivalisi (Orthoptera).
Vaenlased
Kevikute vastseid söövad väga meelsasti kőik kalad ja suuremad vee-eluviisiga röövputukad. Valmikuid ohustavad peamiselt linnud, aga ka ämblikud jms elukad. Küllalt tihti leitakse kevikuvastsete soolest karieoselisi, kes küll otseselt peremeest ei kahjusta, kuid kes söövad ära osa tema toidust.
