Kirpvähiliste seltsi kuulub üle 6000 erineva liigi, kellest enamus elutseb meredes, kuid üsna paljud asustavad ka magevett. Eesti vetes on kirpvähilised tavalised asukad, kokku arvatakse neid meie alal elavat kuni 20 liiki, kusjuures merest on praeguseks leitud 14 ja siseveekogudest on kindlalt teada 4 liigi esinemine.

Kirpvähilised on tillukesed, enamasti 5-15 mm pikkused vähid, kellele on iseloomulik külgedelt lapik ja kőverdunud keha. Veekogus liiguvad nad edasi kas ujudes, hüpates vői roomates-ronides. Väga tüüpiline on kirpvähilistele küljeli ujumine ja järsud hüpped (siit ka nimi), küljeli ujuvad nad eelkőige madalates veekogudes ja kaldaäärses vees, sügavamal toimub ujumine selg ülespoole.

Ujumisel kasutavad nad tagakeha kolme esimest jalapaari, mille küljes on arvukalt hőljumist soodustavaid harjaseid. Hüppeid sooritatakse tagakeha lőpus paiknevate sabajalgadega. Kirpvähid vőivad ka roomata veekogu pőhjal vői ronida veetaimedel 5 paari rindmikujalgade abil. Rindmikujalgade kaks esimest paari on muutunud haardejalgadeks, nad lőppevad küüniste ehk ebasőrgadega ja nende abil haarab kirpvähk saaki.

Kirpvähiliste kehakatted on őhukesed ja tihti isegi läbipaistvad, neil puudub tugev kilp, nagu see esineb tüüpilistel kőrgematel vähkidel. Värvuselt on nad reeglina hallikad, pruunikad vői rohekad, ning maa-aluste ja sügavate vete asukad on värvusetud. Meie magevetes tavalise kirpvähi (Gammarus) rohekas värvus on tingitud keemilistest ühenditest karotinoididest, mis tekivad toiduks kasutatavates taimedes leiduvatest ühenditest karotiinidest.

Pea külgedel paiknevad kirpvähilistel varretud silmad, maa-alustes ja sügavates vetes elavatel liikidel silmad puuduvad. Kirpvähilistel on kaks paari tundlaid, mis on tavaliselt mőlemad pikad ja varustatud meeleharjastega.

Paljud kirpvähilised kaevuvad meeleldi ja kiiresti pőhjasetetesse vői tuhnivad seal toitu otsides. Mőned liigid kaevavad veekogu pőhja tőelisi urge, näiteks Läänemeres elutsev kootvähk (Corophium) uuristab U-kujulisi tunneleid, kasutades tööriistadena oma vőimsaid, kujult kooti meenutavaid tagatundlaid. Mitmed liigid valmistavad varjepaigaks tuppesid. Need pőhjalähedase eluviisiga kirpvähilised, kes ei kaevu ega ehita urge vői muid elamuid, varjavad end harilikult vetikate vahel, kivide all jm.

Kirpvähilistel on veekogudes tähtis sanitaarne roll, kuna nad hävitavad jőudumööda surnud kalu ja muid veeloomi, hoides sellega vett roiskumise eest. Kirpvähilised moodustavad ka olulise kalade toiduvaru, jőeforellile ja mőnedele teistele liikidele on nad koguni pőhitoiduks

Sigimine

Kőik kirpvähilised on lahksugulised - esinevad nii emased kui isased loomad. Eestis laialt levinud kirpvähil on isasloomad emastest suuremad, mőnedel teistel liikidel vőib see aga olla vastupidi.
Kirpvähiliste paaritumine kestab tavaliselt mitu päeva. Isane asetub emase seljale, hoiab viimasest oma ebasőrgadega kinni ja ootab tema kestumist. Kui emane on ajanud maha vana kesta, nagu see vähkidel ikka aegajalt kombeks on, eritab isane emaslooma kőhu peal asuvasse haudepauna seemnevedelikku. Varsti (kirpvähil 1,5 - 4 tunni pärast) muneb emane haudepauna munad, mis seal isase seemnerakkudest viljastuvad.

Munade arv on eri liikidel erinev ja sőltub muuhulgas muneva emase suurusest. Kirpvähi perekonna (Gammarus) liikidel varieerub munetud munade arv 4 - 100 vahel. Aastas mitu korda sigivatel liikidel väheneb munade arv suve lőpul ja sügise saabudes.

Munas olevate kirpvähiliste looted on kőhu suunas kőverdunud asendis. Noored koorunud kirpvähilised erinevad enamikest lähedastest vähide seltsidest selle poolest, et neil on juba olemas kőik rindmikujalad. Ema haudepaunast lahkuvad nad 20 - 30 päeva pärast munast koorumist, kusjuures selle perioodi pikkus oleneb veetemperatuurist. Emaste kirpvähiliste haudepaun ei kao pärast iga sigimisperioodi lőppu, nagu see juhtub näiteks kakandilistel, vaid on kőigil suguküpsetel emastel olemas kogu eluaja.

Haudepaunast lahkunud noored vähid kasvavad üsna kiiresti ja kestuvad perioodiliselt. Kirpvähid (Gammarus) peavad suguküpsuse saavutamiseni kestuma 13 korda. Aeg, mis selleks kulub, on jällegi liigiti erinev ja sőltub veetemperatuurist, täiskasvanuks saamine vőib vőtta aega mőnest kuust paari aastani.

Mőnedel juhtudel on munast kooruva kirpvähilise sooline kuuluvus määratud mingite välistingimuste, eriti temperatuuri poolt. Nii teatakse see olevat Saaremaa kagurannikul elutseva pelgliku kirpvähi (Gammarus duebeni) puhul. Kui selle liigi munad valmivad temperatuuril alla 5°C, kooruvad neist isased loomad; kui aga temperatuur on üle 6° C, siis emased. Seetőttu on kőik pelgliku kirpvähi talvel sündinud järglased isased, emased ilmuvad alles kevadel.

Kirpvähilised elavad harilikult 1-2 aastat. Lääne-Euroopa koopaveekogudes elutseva allikavähi (Niphargus) keskmine eluiga on aga 6 aastat ja vőib ulatuda kuni 30 aastani.

Hingamine

Kirpvähilised hingavad lőpustega. Lőpusteks on neil harilikult muutunud mőnede rindmikujalgade pealisharud, mis on pidevas liikumises, ja nii satub vees lahustunud hapnik looma verre.
Mőnikord on kirpvähiliste lőpused kurrulised vői väikeste jätketega, see suurendab hingamispinda. Ka kogu vereringet juhtiv süda paikneb lőpuste lähedal, rindmikus.

Kust kirpvähilisi leida ja kuidas neid püüda

Kirpvähilised eelistavad jooksvat ja hapnikurikast vett, seetőttu ei leia neid tavaliselt mudastest tiikidest ega seisvatest lompidest, vaid nad elutsevad jőgedes, ojades, järvedes, kraavides ja meres. Neid vőib leida kivide vői puutükikeste alt ja taimede vahelt.
Lähemaks vaatlemiseks vőib kirpvähilisi veest püüda varre otsa kinnitatud marlist koti ehk kahvaga. Kahva sisu tuleks loputada veega täidetud purki vői muude klaasanumasse, kus on hästi näha kőik kinnipüütud loomad.

Tavalises akvaariumis saab kirpvähilisi pidada vaid lühikest aega, kuna nad ei talu kaua seisvat hapnikuvaest vett.

Magevees elavaid kirpvähilisi

Meie siseveekogudest on kindlalt teada 4 kirpvähilise liiki.
Jőgedes ja allikates on väga tavaline jőe kirpvähk (Gammarus pulex). Paljudes järvedes on arvukalt esindatud järve kirpvähk (Gammarus lacustris). Liivast pőhja eelistav reliktne kirpvähiline neljaogane pallasea (Pallasea quadrispinosa) elab vaid Peipsi ja Vagula järvedes, Rőuge Suurjärves ja Liinjärves. Selle vähi leiukohad vähenevad pidevalt. 1970. aastate algul sattus Baikali järvest Peipsisse liik Gmelinoides fasciatus.