Jõeforelli ojapüügist

Allikas: ajakiri "Kalastaja"
Koostas: Petteri Surakka
Tõlkis: Vladislav Korzets

Mőnigi kalamees peab ennast oskuslikuks kalastajaks, kui on saanud ühe kalalkäiguga kümmekond haugi. Kui aga eesmärgiks on kalastajana edasi areneda ja leida selleks uusi ajendeid, on minu meelest parimaks valikuks lendőngepüük jőgedel ja ojadel.

Alguses vőib tunduda mőttetuna päev läbi vősas trampida ja saada vaid vaksapikkusi forellilapsi, kuid siingi teeb meistriks harjutamine ja koos oskustega kasvavad ka kalad.
Ja siis äkki märkad end spinninguritvu kasutavat hernekeppidena vői mujal majapidamises...
Jőeforellide püüdmine kalameeste paljususest tüdinule on vőimaluseks nautida kalastamist kasvői ihuüksinda, sest kalameeste laialdased hulgad ei ole veel forelliojasid leidnud.

Üheks forellipüügi eeliseks on ka see, et kalakohad on lähedal. Väidan, et iga kalamees vőib leida endast 30 km kauguselt vähemalt ühe forellijőe vői -oja. Mőnelegi on üllatuseks, kui madalas vees forellid elutseda vőivad. Looduses ei vaja forell aga rohkem vett, kui et see ta kataks. Ojapüügi all peangi silmas kalastamist vooluveekogudel, mis on kitsamad kui 5 meetrit. Veevool on sageli rohkem teoreetiline.

See vőime kohaneda eluga ka üsna pisikestes ojades ongi meile jőeforelli päästnud. Iga forellikütt peab hoolt kandma ka forelliojade säilumise eest. Teisalt on teadmatus kalade olemasolust viinud sageli selleni, et veekogust ei hoolita ning kalad hukkuvad. Kui püügi eesmärgiks on saada midagi pannilepanemiseks, pole forellioja see őige püügipaik. Ojapüüki soovitan ma nendele kalastajatele, kelledele kalapüük on loodustaju osa, mitte aga toiduhankimise viis. Ojapüügist kőneldes tasub meeles pidada, et ojaforellid on harva őiget pannimőőtu.

Varustusest

Ojakalastaja rőivad peaksid hästi sulanduma ümbrusesse ja kaitsma teda sääskede ja parmude eest, mistőttu lühikeste säärte ja varrukatega riided tuleks unustada. Varustuse eriti oluline detail ongi sääsemürk, kuna ojad on enamasti tihedas vősas, kus on küllaga erisuguseid vereimejaid.

Veeskahlamiseks piisab enamasti kummisäärikutest. Kui vajatakse siiski kahlamispükse, vőib need ülalt vöökohani rullida, siis saab keha käimisel rohkem őhku.
Ritva valides tuleks arvesse vőtta oja ümbrus. Pőldude ja aasade vahel voolavad ojad soosivad pikki ritvu, milledega on mugav liblikaid ujutada, olgu kalastaja ise kasvői kőhuli. Enamus ojadest voolab aga siiski tihedas metsas vői vősas ja seal on lühikest ritva kasutada märksa kergem kui pikka, ehkki liblikaujutamine ise sellest kannatab.

Vahendid peaksid kuuluma kergematesse klassidesse, sest püügitingimused nőuavad väga harva midagi kopsakamat. Enamasti kuulub ritv klassidesse 1-5 AFTM ning on 6-9 jalga pikk. Rull peaks olema vaikne, sest ega kőva kärin kalasid julgemaks tee. Őngenööri puhul on tähtsad hea ujuvus ja märkamatu värvus, samuti ka pikk ja pehmelt sirgenev koonusnöör.

Koonusnööri valiku määravad kasutatavad liblikad, vee värvus ja sügavus ning risu ja rägu hulk. Koonusnööri sirgestumine on harva probleemiks ja sageli vőib olla lipsuosa üle 50% koonusnööri pikkusest.
Kahva valimisel on üks teistest üle: madala vőrguga püüa ja vabasta-kahv, millest kalu on mugav tagasi vette lasta ja mis ei takerdu kunagi rägusse nagu sügava vőrgulinaga kahvad.

Kalastus

Ühe paiga "piitsutamine" tuleks ojadel unustada, kuna kalad näevad liblikat, kui see veele langeb ja veepinna alla jőudnuna ujub pisike kunstputukas lausa vägisi kaladele nina ette. Kalapüügi őnnestumise vältimatu eeldus on, et kalad püüdjat ei märkaks. See tähendab hiilimist, käpakil käimist ja vahel roomamistki. See vargsiolek kipub kergesti meelest minema, kui konksu jäävad pisemad kalad, kes ei oska kalameest veel küllalt karta, kuid suuremad kalad on samal ajal peitu läinud.
Kui kalamees on püügipaigale hiilinud, saab talle enamasti probleemiks heitmisvőimaluse puudumine. Lihtsaim lahendus on liblika ujutamine allavoolu. Püüki alustatakse sellest, et kalastaja poetab liblika enda ette vette. Ridva abil proovitakse ujutada liblikas vastaskaldasse ja, kui see korda läheb, antakse őngenööri juurde ning korratakse ujutamist. Niimoodi toimitakse, kuni liblikas on sedavőrd kaugel, et seda enam ei tunneta. Niisiis liigub liblikas ühe kalda alt teise alla, vajudes sügavamale őngenööri juurdeandmise ajal. Mida kaugemal liblikas on, seda kauem vőtab aega tema vastaskaldasse ujutamine. Liblikaga tuleb säilitada silmside, et valitseda selle liikumist ja näha vőtmist.

Liblika vajumist ning sellele järgnevat tőusu tasub kasutada neis paigus, kus oletame kala asuvat. Allavoolu ujutamiseks sobivad kőik raskustamata vői kergelt raskustatud uppuvad liblikad ja püügitehnika sobib peaaegu kőigi ojade jaoks.
Ojas kahlates on heitmine lihtsam, kuid pehmepőhjalistes ojades saab probleemiks vee sogastumine. Ülesvoolu liikudes vőime kalale väga lähedale jőuda. Vastuvoolu kalastades tuleb teha palju heiteid ja őngenöör häirib hőlpsalt kalu.
Vastuvoolu püüdmist tasub kasutada vaid siis kui kalade asukoht on teada vői kui pruugime ujuvaid liblikaid. Püügiolude tőttu tuleks vastuvoolu püüdes kasutada ka pikemat lipsu, et kalu mitte ehmatada.

Nümfide vői teiste vabalt ujutatavate uppuvate kunstputukate kasutamisel on tähtis osa ujukindikaatoril. Őigesti rakendatuna hoiab see liblika pidevalt őigel sügavusel, mistőttu jäävad ära pőhjapuuted ning püüdja saab keskenduda liblika vabale ujutamisele.
Heiteviisidest on tiheda kaldataimestiku tőttu sageli vőimalik ainult rullheide. Selle puhul tuleks tähelepanu pöörata heitesuunale, kuna piki veepinda liikuv őngenöör kahandab heittepikkust ja hirmutab kalu. Veepinna kohal toimuvat rullheidet on vőimalik jatkata "tulistades", millega saadakse heitele juurde pikkust ja vaikne vettelangemine.

Lagedate kallastega ojadel on vőimalik tagantheide ja see teeb püügi märksa mugavamaks, kuid ärge unustage madalana püsida. Ojapüügil on äärmiselt teokas S-heide, eriti pinnaliblikaid kasutades. Heite eelisteks on vaikne laskumine ja nööri eripärane rada veel. Heitel suunatakse ettevise tavapärasest kőrgemale ja peatatakse nöör ridva kerge vastulöögiga, mille tulemusena moodustab langev nöör tarvilikud looked.

Kala välja tuues tuleb arvestada ojapőhja rägusust ning hoida kala rahulikuna ja kaldast kaugemal. Tihti on saak alamőőduline ja seepärast on soovitatav ka kidata konksude kasutamine. Probleemiks on, et alamőődulise kala püüdmine on keelatud ja sellist ei saa nimme püüda. Teatud kildkonnad peavad püüa ja vabasta-püüki "veriseks harrastuseks", kuid kalamees peab oma seisukohtadele kindlaks jääma — mistahes kalastus on vőimatu ilma, et seejuures kellegi varbaile astuks.
Ojades tulevad kalad harva kärestikele, mis tavaliselt on väga madalad. Madalatest kärestikest saadakse pisikesi kalu, suuremad kalad asuvad kärestikest all- ja ülalpool paiknevates süvendites.

Kui ojas on kärestik, milles on 0,5 m sügavune koobas, on see tőenäoliselt ka kalade paiknemiskohaks, kui vesi soojeneb. Kalad varjuvad varjulistesse paikadesse ja päikselistel päevadel tasub kalastada just seal. Tasub läbi püüda kőik need kohad, kus ojapőhi pole selgesti nähtav. Headesse varjepaikadesse leidub ojades ikka tulijaid, seepärast jäta need kohad hoolega meelde. Madalale kummarduvad puud, sillad ja sügavad vőrendikud on hea kalakoha kindlateks tunnusteks.

Talvel on ojakalad peaaegu seisvas vees ja sagedasti kaitseb neid jääkaas. Talvepüüki tuleks vältida ka kalade pärast, kuna nad talvituvad väikestel jőealadel ning vőivad olla liiga hőlpsaks saagiks. Ka kalade vabastamine ei pruugi talvel kalu säästa, kuna kalad satuvad vahepeal pakaselise őhu kätte.

Liblikad

Ojades on forellide peamiseks toiduks putukad ja kirpvähid. Ojadele on iseloomulik lőiguti fauna järsk muutumine. Enne kalapüüki peaks kalastaja tegema oja toidukaardi. Erinevate veeputukate, ühepäevikute ja kärestikuputukate jäljendused on üsna kindlateks söötadeks, ent kaasas peaks olema ka pőrnikate, sipelgate jms jäljendusi. Puruvanade ja kirpvähikeste jäljendused on sageli forellidele suupärased. Suuri kunstputukaid pole tarvis, kuna ojade kalastik on enamasti ikka pisemat mőőtu. Kirevad "vikerkalaliblikad" tuleks ära unustada, sest nende kasutamisel panevad ojakalad enamasti plehku.

Ujuvliblikate sidumisel tuleb arvesse vőtta, et kuivatusheideteks on tingimused kehvad. Pinnaliblikate headeks materjalideks on pődrakarvad, CDC ja foam (kunstvaht). Nendest materjalidest tehtud liblikad ujuvad hästi ja ei vaja pidevalt kuivatamist. Soodsates tingimustes on ka skaterid vägagi teokad, kuid nad vajavad kuivatus heidete vőimalust.

Pinnaliblikate mängitamine lühikese őngenööri otsas on hea moodus saada kalad vőtma. Ka teiste liblikatega püüdes on lühema nööriga kalastamine tihti tulemuslikum, kuna kalamees saab paremini liblika liikumist jälgida.
Ojapüügil kohtab kalastaja mitmeid raskusi ja vahel tuleb hinge ka lootusetuse tunne, kuid raskused ongi parimaks őpetajaks. Tuleb ette ka kalatuid kalastamisi, kuid neil ei tasu lasta tuju rikkuda, vaid peab kindlalt uskuma sellesse, mida teete. Peamine on väita, et ojapüük őpetab lendőngekalastamist enam kui tavapärasem kärestikel püüdmine. Ka tuleks muretseda endale pisima mőőtkavaga maakaardid ja ojakallastel roomamiseks sobilik varustus.