Lendõngepüügis ei esitata rullidele kuigi suuri nõudmisi – enamasti on tegu vaid nööri hoidmiseks mõeldud vahendiga. Seetõttu ei ole ka midagi imestada, et vanasti oli rullide asemel ritvadele külge ehitatud hoopis hasplid. Kuid nagu tegelikus elus ikka, leidub ka siin erandeid – suurte lõhede ning mereelukate püügiks oleks kasulik omada võimalikult kõrgekvaliteedilist rulli. Soovitav on ka korraliku, reguleeritava piduri olemasolu, et takistada kala kiiret allavoolu põgenemist ning aidata kaasa kala kiirele väsimisele. Sellest kõigest proovin ka alljärgnevalt ülevaate anda.
Iga lendõngerull on oma olemuselt loodud täitma järgmiseid funktsioone:
- mahutama põhjanööri ning heitenööri;
- tagama nööri kerimise poolile;
- suutma vajadusel pidurdada kala äkilisi sööste, et vältida varustuse purunemist ning kiirendada kala väsitamist;
- olema tasakaalus kasutatava ridvaga, et heitmine oleks võimalikult mugav ja lihtne;
- pakkuma kasutajale silmarõõmu oma välimuse või eriliste disainielementidega.
Nendest nõudmistest tulenevalt saab rulle jagada mitmetesse klassidesse – nii valmistamisviisi ja -materjali, pidurisüsteemi või selle puudumise kui ka pooli suuruse ehk välimuse järgi.
Kõige mõistlikum olekski vast alustada viimasest, rulli pooli suurusest. Nimelt saab rulle jagada selle tunnuse alusel kaheks: väikese poolidiameetriga ehk traditsioonilisteks rullideks ning suure poolidiameetriga rullideks (inglise keeles tuntud ka kui large-arbour ehk LA rullid). Mis siis on nende erinevuseks? Allpool on toodud kahe rulli pildid, mis peaks seda erinevust ka visuaalselt seletama. Vasakpoolne rull, Ron Thompsoni mudel Dynadisc, on näide traditsioonilisest rullist; parempoolne, Okuma Helios aga suurepoolilisest rullist.
Tähelepanelikule lugejale peaks juba erinevused selged olema – kui traditsiooniliste rullide välisdiameeter on maksimaalselt 7-8 cm, siis suurepooliliste läbimõõdud sealt alles algavad ning lõppevad 10-15 cm juures (sõltuvalt sellest, mis klassi nööridele rull mõeldud on).
Kumba rulli siis eelistama peaks? Funktsioonid on neil samad, põhjanööri mahub neile tavaliselt peale täiesti võrreldavates kogustes ning põhimõtteliselt saab ka traditsioonilisest rullist teha “peaaegu suurepoolilise“, kui vaid piisavalt põhjanööri alla kerida. Samas, suurepooliliste rullide eeliseks on, et nendega saab tänu suuremale pooliläbimõõdule vajaduse korral nööri palju kiiremini peale tagasi kerida, see omadus aga võib päästa nii mõnegi muidu kättesaamatuks jäänud kala.
Kujutage ette situatsiooni, kus otsa jäänud suur kala kohutava kiirusega allavoolu tormab, et siis ots ringi keerata ja püüdja poole tagasi tuisata. Sellises olukorras tuleb võimalikult kiire nööri tagasikerimine ainult kasuks ning võib päästa suurepärase trofee. Tegelikult on osadel tootjatel olemas isegi multiplikaatorrullid, mis ühe käepöörde kohta kerivad kaks või enam tiiru nööri, kuid nendel rullidel seoses nende suhteliselt väikese levikuga me siin pikemalt ei peatu.
Üheks suurepooliliste rullide eeliseks on see, et heitenööridel ei teki nii tugevat mäluefekti, kuna nöör on rulli peal suuremate keerdudena. Viimast võib pidada vaat’ et kõige tugevamaks suurepooliliste rullide poolt argumendiks. Kuna tänapäevased heitenöörid on valmistatud erinevatest polümeersetest materjalidest, kipuvad nad aja peale mälu omandama, mis avaldub keerdus olevas, mittesirguvas nööris.
Otse loomulikult lisandub peale funktsionaalse külje veel ka esteetiline külg, sest ilu peitub ju vaataja silmades. Leidub inimesi, kes ei lahku oma traditsioonilistest rullidest ka relvaähvardusel ning kasutavad neid igal võimalikul juhul, alates viidikapüügist ja lõpetades suurte merekalade püügiga. Eks oma osa sellises valikus mängi ka traditsioonidest kinnipidamine.
Rulle võib klassidesse jagada ka valmistamisel kasutatud materjalist lähtuvalt ning siingi saab rullid jagada kaheks: rullid, mis on valmistatud metallist ning rullid, mis on valmistatud komposiitmaterjalist (süsinik- ja plastikmaterjalide segu; inglise keeles composite). Kuivõrd metallrullidest ja nende valmistamisviisidest tuleb veel ka edaspidi detailsemalt juttu, siis siin peatuks pisut komposiitrullide juures.
Eeliseid on sellistel rullidel mitmeid – nad on tavaliselt kergemad kui metallrullid, puudub oht korrodeerumiseks (seega kasutatavad ka soolases vees püügiks), samuti on nad odavamad toota ning seeläbi ka odavamad osta. Kuid peale eeliste on neil ka puudusi, neist olulisim vast suhteline haprus. Kui metallrulli mahakukkumisel tekivad halvimal juhul mõlgid või deformeerub mõni keredetail, siis komposiitrull võib puruneda mittelapitavateks tükkideks.
Oma kuju poolest kuuluvad komposiitrullid tavaliselt suurepooliliste rullide sekka, kuivõrd nende suurem levik on toimunud viimaste aastate jooksul ehk ajal, mil suurepoolilisi rulle enam väärtustatakse. Komposiitrulle leiab pea igalt tootjalt, kuid meil levinumateks oleks vast Soome/Taani firma Vision rull 3Zone (paremal) ning rootslaste LOOP-i Evotec CLW (vasakul). Ka antud loo autori rullivaramusse kuulub viimane rullidest ning siiamaani ei saa tema töökindlusele miskit ette heita, kaldale on tulnud nii forellid kui lõhed.
Metallrullide juurde tagasi tulles saab ka neid omakorda klassifitseerida kahte klassi, sedakorda siis tootmistehnoloogia alusel. Esiteks rullid, mis on treitud ühtsest metallkamakast (inglise keeles bar stock rullid) ning teiseks valumetallrullid. Nagu ikka, taandub ka siin peamine vahe tarbija jaoks hinnale – viimased on oluliselt odavamad toota. Levinuimaks metalliks on loomulikult erinevad alumiiniumisulamid, kuid eriti elitaarseid (loe: väga kalleid) rulle tehakse lausa titaansulamitest; nende rullide hinnad ulatuvad seetõttu ka tuhandetesse dollaritesse rulli kohta.
Kas selline materjalivalik ja sellest tingitud hinnavahe end ka õigustab, on omaette küsimus, kuid vähemalt on võimalus ostmiseks antud. Populaarseimad on siiski täismetallist, väljatreitud rullid, olgu nad traditsioonilised või suure poolidiameetriga – piduriga või ilma. Selliste rullide eeliseks on nende kompaktsus ja suhteline jäikus – näiteks puuduvad neil liitekohad, mis järgi anda võiksid. Samas on see ka põhjuseks, miks enamus lendõngerulle nii kallid on – kui ühe väikese rulli saamiseks on vaja treimise käigus ära kulutada terve kilo alumiiniumi, siis ei saa see ju odav olla.
Esimest korda antud teemaga kokku puutudes ei suutnud ma uskuda tõsiasja, et vaid ühte-kahte laagrit sisaldav, ilma keerulise pidurisüsteemita lendõngerull võib maksta kordades enam kui korralik spinningurull. Seetõttu oligi vaid aja küsimus, mil tootjad hakkavad pakkuma odavaimad metallist rulle – turule saabusid valumetallrullid. Sarnaselt oma kallite sugulastega on nad suhteliselt tugeva konstruktsiooniga (ikkagi metallist), kuid seoses toorme säästlikuma kasutamisega oluliselt odavamad toota. Nii polegi imeks panna, et nende levik on laialdane, ka minul on mitu sellist rulli kasutusel (Vision Koma Trout on üheks levinud näiteks). Allpool ongi toodud näidistena valumetallrull Vision Koma Trout (vasakul) ning täismetallist treitud rull Vision XLA (paremal).
Aeg-ajalt lahterdatakse soolases vees püügiks mõeldud rullid lausa oma kategooriasse, kuid mida aeg edasi, seda vähem on selleks reaalset vajadust. Oma kerematerjalide poolest ei pelga soolast vett enam ükski tänapäevane rull, olgu ta siis komposiidist või valatud mõnest metallsulamist; kõige haavatavamaks kohaks on olnud alati pidurisüsteem.
Nüüdseks aga on peaaegu kõikidel uutel rullidel kasutusel veekindlad pidurisüsteemid, mistõttu soolast vett nad eriti ei pelga; piisab vaid kergest loputusest peale püüki ning rulli tööomadused on tagatud ka tulevikus. Siinkohal ongi vast sobiv hetk rääkida pisut erinevatest pidurisüsteemidest ning nende headest ja halbadest külgedest.
Üks klass rulle on toodetud ilma erilise pidurisüsteemita. Sellistel rullidel on olemas vaid “tihenduskruvi“, mida kinni keerates saab takistada pooli pöörlemist sedavõrd, et kiirel nööri mahatõmbamisel “habet“ ei tekiks, pidurina ta samahästi kui ei tööta. Selliste rullide edasiarenduseks on rullid, kus nö. piduriks on pisike hammasratta hambaid mööda liikuv vedru. Nagu arvata võib, siis erilist pidurdamisefekti sellised süsteemid ei oma, jällegi väldivad nad vaid nööri “ülejooksmist“ ning lisaks klõbisevad-kärisevad kõvasti, kui kala allavoolu minema tuiskab.
Järgmiseks edasiarenduseks on nn. “click-and-pawl“ või “spring-and-pawl“ süsteemid, kus pingutatava kruvi vahendusel rakendatakse jõudu hammasratastele, mis siis takistavad pooli pöörlemist. Sellised süsteemid on küllaltki töökindlad ning seetõttu ka laialt levinud.
Uusimaks saavutuseks on ketaspidurid, mille tööpõhimõte seisneb kahe ketta omavahelisel hõõrdumisel tekkiva hõõrdetakistuse ärakasutamisel. Hõõrdejõudu ehk rakenduslikus mõttes pidurdusjõudu saab suurendada, surudes pidurikettaid tihedamini omavahel kokku või kasutades suure hõõrdeteguriga materjale.
Esimeste ketaspidurite puhul kasutati ketasmaterjalina korki, mis väiksemate rullide (ja väiksemate kalade) korral ennast ka igati õigustas, kuid muutus problemaatiliseks suuremate vajaminevate pidurdusjõudude korral. Sellest tulenevalt võeti kasutusele järjest uusi materjale, näiteks teflon ning erinevad roostevaba terase-süsinikkiudude segamaterjalid. Kui alguses oli trend teha võimalikult suure pindalaga ketaspidureid, siis nüüdseks on jõutud arusaamale, et see ei pruugigi olla kõige mõistlikum.
Nimelt on sellistel piduritel suhteliselt suur stardiinerts, st. et tuleb rakendada küllaltki suurt jõudu, et pool liikuma saada. Arusaadavalt ei ole selline situatsioon reaalsel kalapüügil soovitav – väiksemgi äkiline tõmme ja lipsumaterjal katkeb. Seetõttu kasutatakse nüüd suhteliselt väikese läbimõõduga pidurikettaid, mis tagavad väikese stardiinertsiga, kuid samas kergelt ja suures ulatuses reguleeritava pidurisüsteemi. Nagu juba eespool mainitud, ei karda sellised süsteemid ka soolast vett, kuna vesi lihtsalt ei pääse pidurdavate ketaste vahele. Alloleval fotol on toodud kahe erineva LOOP Evotec rulli lahtivõetud pidurisüsteemide komponendid – näitamaks, et tegu on tõesti väikeste ja kompaktsete, kuid samas töökindlate süsteemidega.
Ühe sellise kettaga tehti katse, mille käigus kinnitati ketas stendile ning elektridrell keerutas pooli kõrgetel pööretel öö otsa, hommikul aga mõõdeti materjali kulumist. Üllatav oli see, et kulumist peaaegu polnudki, samuti ei olnud näha ülekuumenemisest tingitud defekte. See aga annab alust arvata, et selline ketas peab tavakasutuses vastu tuhandete kalade sajameetriseid sööste.
Et kasutajate elu kergemaks teha, siis on enamus pidurisüsteeme disainitud nii, et nad on ühesuunalised – pidur rakendub vaid nööri maha tõmmates, nööri pealekerimine on ilma vastujõuta. Lõppude lõpuks soovitakse ju väsitada otsas olevat kala, mitte aga kalameest ennast.
Viimane asi, millest tasuks veel juttu teha, on rullide mass ning sellega seotud mured. Seoses erinevate materjalide ja disainiprintsiipide kasutamisele on saadaolevate rullide massivahemik väga suur, ulatudes ultrakergetest tõeliste monstrumiteni. Rusikareegel, mida peaks oma ridvale rulli valimisel silmas pidama, on see, et komplekt oleks tasakaalus.
Tasakaalus olemine tähendab seda, et hoides ritva heiteasendis käes peaks kogu komplekt olema enam-vähem horisontaalne – kui vajub ridvaots alla, siis on rull liiga kerge, kui ridvaots tõuseb üles, siis on rull liiga raske. Otseselt see muidugi heitmist ja kalapüüki ei sega, ent tasakaalus komplektiga heitmine on mugavam ja vähem väsitavam küll. Nii et kui valida on mitme endale meeldiva ja muidu võrdsete omadustega rulli vahel, tuleks eelistada sellist, mis ridvaga kõige paremini kokku sobib
Edu rullivalikul!
