Allikas: ajakiri "Kalastaja", rubriik "Flyfishing.ee lendõngekool"
Tekst, graafikud: Sven Kilusk
Ajend
Seekord olin roninud eriti kaugele, matkanud mitmeid kilomeetreid, et sellesse jõelõiku jõuda. Polnud see aasta ühtki suuremat forelli tabanud, kuid täna oli imelik tunne – äkki veab.
Panin õnge kokku ja lennutasin putuka vette. Jõelõik oli siin sirge ja kanalitaoline – mitte midagi paljulubavat. Otsustasingi alguseks mõned tühjad heited teha, kontrollida heitenööri- ja liidrivalikut ning siis „tõsisematesse“ kohtadesse edasi minna. Rakendus lendas hästi, peale paari heidet jätsin putuka triivima ning koukisin välja telefoni, et püügiaja algust fikseerida.
Ja siis see toimus – vaikne, kuid kindel tõmme kandus läbi ridva, mida ajutiselt kaenla all hoidsin. Refleksid siiski toimisid – telefon pihus, suutsin kuidagimoodi haakimise sooritada. Erksamad tõmbed tunnistasid, et kala on otsa jäänud. Tavapärast möllu aga ei järgnenud, kala jäi sügavale ning hakkas rahulikult ülesvoolu ujuma. Proovisin tema minekut pidurdada, kuid see ei õnnestunud – nööri tuli hoopiski järgi anda. Selleks hetkeks oli selge, et tegu on millegi toekamaga. Kala peatus ja jäi keset jõge „seisma“. Pingutasin nööri, kuid kala jäi paigale, eirates kõiki füüsikaseadusi.
Üritasin hoida külma närvi ning hoidsin ridvaga pinget. Pikapeale kala siiski väsis ning tegi sööstu allavoolu. Kuna kasutasin suhteliselt jämedat lipsu, julgesin seekord teda tugevamalt pidurdada. Kala näitas ennast esimest korda – välgatas poolemeetrine kuldne külg, tikitud mustade täppidega. Adrenaliin kihises verre - ilmselgelt oli tegu suurima täpilisega, kes mul Eestis õnge otsas olnud. Kuna jõelõik oli lage ja rampadeta, oli lootust kergele saagile.
Istusin jõekaldale, rabasin turjalt kahva ja hakkasin kala enda poole hiivama. Jõudsin juba imestada, et seekord asi nii soodsalt laheneb, kui elukas tegi tugevama tõmbe ja läinud ta oligi. Lipsuotsa uurides leidsin selle „põrsasaba“ sarnase, mis viitas katkenud sõlmele.
See juhtum, millesarnast ka kindlasti teised kogenud, tõstis minus sõlmede teema taas huviorbiidile. Sellest ka alljärgnev artikkel.
Nõrgim lüli
Lendõnge „rakendus“ – putukas, lips, koonusnöör, heitenöör, põhjanöör on füüsikalises mõttes jadaühendus. Rakenduse vastupidamiseks ei tohi järgi anda ükski vahelüli. Piltlikult öeldes sarnaneb lahendus vanadele jõulukuuse-elektriküünaldele. Kui põleb läbi üks pirn, on kogu toredus kutu. Sama kehtib ka lendõnge rakendusega. Milline on siis rakenduse nõrgim lüli, millele erilist tähelepanu tuleks pöörata ?
Pole ilmselt raske arvata, et lendõnge rakenduse õrnim osa on lips ja selle mõlemapoolsed ühendused. Kui on tegu isevalmistatud, eri jämedusega tamiilijuppidest sõlmitud koonusnööriga, peavad tugevad olema ka koonusnööri lülidevahelised sõlmed. Kuid kuna koonusnööri lülid on lipsust nagunii jämedamad, pole need sõlmed niivõrd kriitilised. Koonusnööri heitenööri külge kinnitatav ots on nagunii kõige jämedam, seetõttu pole ka sealt ohtu oodata (mis muidugi ei tähenda, et seda sõlme korrektselt ei peaks tegema). Sama kehtib heitenöör-põhjanöör ja põhjanöör-rull ühenduste kohta. Seetõttu vaatleme lähemalt lipsu mõlemapoolseid ühendusi.
Putuka-lipsu ühendus
Tegin väikese küsitluse tuttavate lennutajate (u.10 inimest) seas, et teada saada milliseid sõlmi meeldib enim kasutada. 80% küsitletavatest kasutavad nn arendatud Clinch’i sõlme. See sõlm on tõesti levinuim nii lendõngemeeste kui spinningumeeste seas, kes sellega putukat/lanti kinnitavad.
Clinch'i sõlm:
Otsustasin järgi proovida, kuivõrd tugev see sõlm ikkagi on. Lihtsate katsetega selgus kohe, et katkeb alati sõlm ise, mitte lips. Internetis/raamatutes tuhlates leidsin ka Trilene-nimelise sõlme, mille tugevust kiideti.
Trilene sõlm:
Otsustasin Clinch’i ja Trilene’i võrrelda. Et asjast paremat ülevaadet saada, tegin sama monofiili kasutades 10 katset ning mõõtsin tõmbetugevuse digitaalse kalakaaluga. Viimane pole selleks otstarbeks küll teab mis täppisriist, kuid suhtelise ülevaate saab sellega kenasti kätte.
Tulemused tekitasid kohe huvi Trilene sõlme vastu, sest 10-st katsest 3-l ei katkenud sõlm, vaid lips ise (graafikul 4, 6 ja 9-s katse). Seevastu Clinch’i puhul katkes alati sõlm ise. Trilene sõlme eripära on selles, et tamiil pistetakse läbi konksusilma kaks korda – kontaktpind konksusilmaga on võrreldes Clinch’iga kahekordne.
Tekkis huvi, kas ei annaks tulemust veelgi parandada ning pistsin tamiili läbi konksuaasa kolm korda. Samas vähendasin lipsuotsa pöördeid ümber pealiini viielt kolmele, et sõlme lihtsustada.
"Sveni" sõlm:
Tegin ka selle sõlmega 10 katset. Testimisel ilmnesid taas huvitavad tulemused. Nimetasin oma sõlme graafikul Sveni sõlmeks, kuna netiavarustest analoogset ei leidnud ;)
Kokkuvõtvalt ei katkenud selle sõlme puhul kordagi sõlm, vaid lips ise. Seetõttu on sõlme tõmbetugevus märgatavalt parem. Proovisin erinevaid tamiilimarke/tootjaid, kuid tulemused jäid samaks. Seetõttu plaanin tulevikus putuka-lipsu ühendamisel oma sõlme kasutada.
Lipsu-koonusnööri ühendus
Nagu eelpool mainitud, jääb lendõngerakenduse teiseks nõrgaks lüliks lipsu teine ots ehk siis lipsu-koonusnööri ühendus. Selleks puhuks kasutatakse üldjuhul kahte sõlme – Surgeon’i ja Blood’i sõlme.
Surgeon'i e. kirurgisõlm:
Blood'i e. veresõlm:
Otsustasin ka omal käel järgi proovida, kuivõrd erinevad nende sõlmede tõmbetugevused.
Tegin 10 katset kummagi sõlmega, kasutades sama monofiili.
Katsetega selgus sama, mida väitis kirjanduski – Surgeon’i e. siis eesti keeles kirurgisõlm on Blood e. veresõlmest u.10% tugevam. Ära tuleb märkida, et mõlemate sõlmetüüpide puhul katkesid kõikidel katsetel sõlmed, mitte lips ise.
Nii, olekski nagu ülevaade olemas, milliseid sõlmi kriitilistes ühenduspunktides tasub kasutada. Kuid arvestada tuleb siiski nüansiga, et lipsu-koonusnööri vaheline sõlm jääb putuka-lipsu sõlmest tunduvalt nõrgemaks. Raske nüüd öelda, kas tamiil-tamiil ühendusele polegi võimalik nii tugevat sõlme teha kui konks-tamiili ühendusele, või on see sõlm veel leiutamata. Kel ettevõtmist, mõelgu sobiv sõlm välja ;)
Kasutan ise selle probleemi vältimiseks „Visioni“ lipsurõngast. Tegu on peenikese, kõigest paarimillimeetrise läbimõõduga rõngaga. Rõngas on mõeldud lipsu-koonusnööri ühendamiseks. Rõngas pole nn „võtmerõnga“ tüüpi, sellel pole lahtiseid otsi. Seetõttu on rõngas oma mikromõõtude ja kerguse juures hämmastavalt tugev. Eelkõige väljendub rõnga hüve selles, et koonusnöör ei lühene lipsuvahetustega. Minu jaoks on aga tähtis see, et saan lipsu ja koonusnööri omavahel kinnitada „Trilene“ või „Sveni“ sõlmega, mis on tugevama tõmbejõuga kui Surgeon’i või Blood sõlm.
