Ühepäeviku kõige
tähtsam öö


Allikas: "Postimees/Arter"
Tekst ja foto: Peeter Ernits

Jaanipäeva paiku saabub ühepäevikule kõige tähtsam öö. Selle veedab ta jõe kaldal tantsu lüües.

Tal oli ropult vedanud. Suur, punaste tähnidega kirjatud forell, kes kärestiku ülest jõekääru valitses, juhtus parasjagu oma valduste teises servas olema. Üksnes seetõttu pääses ühepäevik tol jaanipäeva eelsel keskhommikul terve nahaga.

Kaks aastat oli ta märkamatult jõe savises põhjas toimetanud. Tolle aja jooksul jõudis ta poolsada korda kuube vahetada, iga kord üha suurema vastu. Nüüd oli ta soolika korralikult õhku täis tõmmanud ja seejärel pallina pinnale lupsanud. Hoog oli sedavõrd suur, et paiskas ta läbi veepeegli.

Teisel pool peeglit titekuub rebenes ja ta ronis tekkinud praost kiirustades välja. Tühi kuub, millel ta nüüd otsekui laevukesel istus, triivis kiiresti kärestiku poole. Veel veidi ja ta oleks ühes oma alusega uppunud. Viimasel hetkel avas ta tiivad.

Esimene ja viimane pidu. Need kandsid ta rohetava kalda poole. Samal õhtul, siis kui päike kärestiku taha vajus, algas jõekäärus suur tantsupidu. Bändi sellel peol polnud. Üksnes soo-roolinnu lõputu soolo kärestiku rahustava kohina taustal. Algul tantsis ta uhkes üksinduses.

Tõusis raskel, laperdaval lennul kolme-nelja meetri kõrgusele, seejärel langes aeglaselt liueldes alla. Laskudes läksid ta kolm hirmpikka sabaniiti hästi laiali. Need olid otsekui tüürid, mille abil tantsija oma laskumist juhtis. Ikka üles ja alla, üles ja alla, kulges see tants. Samal ajal otsisid ühepäeviku suured punnis silmad kallimat. Esialgu teda veel silmapiiril polnud.

Samal ajal sigines ta kõrvale üha uusi tantsijaid, samasuguseid noormehi nagu tema. Neid tuli nii vasakult kui paremalt, neid tuli kõikjalt. Mida aeg edasi, seda suuremaks tantsijate seltskond kasvas. Lõpuks võis seal olla tuhandeid noormehi. Eemalt vaadates tundus, nagu suitseks jõekäärus lõke.

Üheskoos kõrgustesse. Öö hakul ilmusid tantsijate sekka esimesed piigad. Nad sööstsid ükshaaval kirest hullunud seltskonda, lüües selle hetkeks laiali. Lugematud jäsemepaarid sirutusid igast ilmakaarest ta poole, neist igaüks lootis neiu just oma embusesse saada. Loomulikult õnnestus see vaid ühel.

Õnnelik paar tõusis kirglikus embuses üheskoos kõrgustesse. Laskumise ajal, pikemalt tseremoonitsemata, ulatas kavaler oma kaunile näitsikule tillukese seemnepakikese. Hommik saabus vaid vähestele. Ühes päikesega tuli surm. Nõrkenud tantsijad, nood, keda nahkhiired ja linnud juba varem polnud jõudnud nahka pista, varisesid kokku.

Ka parima tahtmise korral ei läheks ükski suutäis kurgust alla, sest tantsija sooltoru on õhupõiekeseks muutunud. Käima peale saanud noorikud elavad veel nädala-paar. Aga ainult selleks, et munadest vabaneda.