Allikas: ajakiri "Kalastaja"
Tekst: Sven Kilusk
Fotod: Andres Kaldoja

Miks vajab inimene vaheldust ? Miks ei rahuldu me turvalise ja sisseharjunud igapäevaeluga, ihaldades proovida midagi uut ? Sageli lõpevad avastamised valusalt, mõnikord  tuleb üle elada pettumustki. Kuid kõik proovimata pole paha – võimalik on leida  uusi väljakutseid,  ka vastuseid senilahendamata küsimustele.

Ootused

Aastaid tagasi, kui esmakordselt tundrasse sattusime, olid eesmärgid sootuks teistsugused. Olime lugenud sealsetest kärestikujõgedest ja kaladest. Tekkinud oli kujutelm paradiisimaast, kus võib hommikust õhtuni lõhemürakaid kaldale tirida. Seetõttu oli esimene kogemus valus – saadi teada, et ehkki kalad on jões, pole neid siin sugugi kerge tabada. Mõnes mõttes oli isegi piinav püüda tulutult jõest, milles hüppasid 10 kilosed lõhekalad.

Jõuti koju, pakiti asjad lahti ja imestati oma lihtsameelsuse üle. Kuid kui talv hakkas mööduma, märgati üllatusega, et huvi Norra üle pole vaibunud. Tõsi, seekord enam ei mõeldud lõhehiiglastele, vaid lendõngepüügile kui tegevusele selles jahmatavas looduses. Järgmisel korral olid ka kalasaagid juba paremad, sest kogemused ei jää ju tulemata. Ja nii aasta-aastalt edasi. Siiamaani pole me muutnud oma suviseid reisiplaane. Midagi on selles looduses, mis tõmbab ikka ja jälle.

Reisipalavik

Seekord on meie reisi sihtpunktiks Põhja-Jäämere rannik, kust suubub merre Borselva jõgi. Tegu pole kalarikkuse poolest erilise jõega – sarnaseid on pikitud täis kogu Põhja-Norra rannik. Kuna omajagu juba seda kanti tunneme, siis valiku Borselva kasuks langetamegi. Matka eesmärgiks on tungida seekord sügavamale sisemaale – jõe ülajooksule. Kohalike sõnul pidavat seal olema head paaliakohad ning isegi lõhe pidi sinna tõusma. Kuna piki jõge rännates oleks sihtkohani 40 kilomeetrine jalgsirännak, otsustame ületada mäeaheliku, lühendades nii teekonda poole võrra.

Matkaseltskonda kuulub sedapuhku 6 lendõngeharrastajat – Gerly, Urmas, Andres, Lauri, Marko, Sven. Lauri ja Marko on tundrareisil esimest korda. Reisi ainus naisliige – Gerly, sedapuhku proovib lendõnge esmakordselt.

Stardime Tallinnast 20.07.04. Sõiduvahendiks on Urmas hankinud 9 kohalise mikrobussi. Mahume oma kolaga päris hästi ära. Ilm on kena ning merereis möödub märkamatult. Helsingisse jõudes on meeleolu kõigil hea ning kindluse mõttes lastakse ka shampusekork bussilakke. Juba linnas hakkavad teeviidad osutuma maagilisele maanteenumbrile – E75. Varsti olemegi sellel teel, mis algab Helsingist ja ulatub sõna otseses mõttes maailma lõppu - 1500km kaugusel lõpeb manner ja algab Põhja-Jäämeri. Sinna meil jõuda ongi vaja ning edasine orienteerumine on ülilihtne - tuleb sõita vaid otse, terve ööpäeva. Eks see ole omajagu kurnav, kuid juhte on meil palju ning saame üksteist välja vahetada.

Igaüks otsib endale bussis tegevust. Marko ja Lauri seovad putukaid. Statiivi hoitakse põlvede vahel ja hoolimata kõikuvast bussist valmivad täiesti ehedad nümfid ja larvad. Vahepeal tulevad mõned kurvid ning sidumismaterjalid lendavad kolinal mööda bussi. Sulgi ja karvu lendleb õhus ning putukasidumine kipub liialt ekstreemseks minema.

 Varsti istubki Lauri tõsise näoga raamatu taha. Kaanelt võib lugeda  - „Salmon Fishing“. Ikkagi aktuaalne teema ju. Akna taga vilksavad mööda loendamatud järved, ületame sildu. Oleme jõudnud Kesk-Soomesse, tuhande järve maale. Päike hakkab loojuma, muutes järveveed punaseks.

Ilmselt on nüüd öö. Vähemalt kui silmad lahti teen, ei näe ma midagi. Lamame matkamatil bussipõrandal ning monotoonne mootorimüra mõjub hüpnotiseerivalt. Tõstan pead ja näen eesotsas helendavat bussi armatuurlauda ning selle ähmases valguses Urmast ja Laurit. Neist esimene juhib ja teine loeb kaarti. Õigupoolest pole küll kaardiga kuni Jäämereni midagi teha. Kuid juhti ei tohi üksinda sõita lasta – nii on ohutum. Haigutan ja vajun uuesti põrandale. Läbi une kuulen, kuidas räägitakse midagi Rovaniemist ja põhjapöörijoonest.

Kui uuesti ärkan, kumab akendest juba hallikat valgust. Maastik on kõvasti muutunud. Järvepeeglid on jäänud harvemaks, kuused on kääbuskasvu ning tekkinud on koonusekujulised künkad. Lapimaa tundra. Õigupoolest on veel nii hämar, et eriti midagi näha pole, kuid uni on kadunud. Tekib mingi äratundmisrõõm. Et jällegi üle hulga aja ollakse lapimaal. Udu seest on näha juba kiviseid kärestikejõgesid. See kõik on siin nii teistmoodi. Justkui oleks tegu illustratsioonidega Tolkieni teostest. Pidurid kiunuvad ja asjad lendavad põrandale – tee peal longivad paar põhjapõtra. Nende olekus peegeldub sügav flegmaatilisus – paari meetri kaugusel olev buss ei ärata neis mingit huvi. Edaspidi tuleb juba ettevaatlikumalt sõita, sest „porosid“ võib iga hetk teele hüpata. Vahetame juhte ning sõit jätkub. Nüüd on juba kõik üles ärganud.

Pargime tee ääres. Nälg teeb liiga. Harutame priimuse laiali ja leiame ebameeldiva üllatusega, et piiritusepõleti kaas on kinni kiilunud. Alguses ilgume üksteise kallal ja süüdistame üksteise nõrku kämblaid, kuid kõik on proovida saanud, oleme tõesti nõutud. Selle põletiga peame ju ka tundras hakkama saama... Otsustan lõpuks põletikaant kuumutada ja kaas õnnestubki maha keerata.

Ületame õnnelikult Norra piiri. Ilm on hall ja vihmane. Jõuame Põhja-Jäämere rannikule – Lakselvi linnakesse. On juba lõuna ning kiirustame öömaja otsimisega – ilm ei tekita mingit himu hakata enne jalgsirännakut telke leotama. Selgub, et majutuskoht, kuhu plaanisime minna, on hõivatud. Sõidame Lakselvist ida poole Borselvi suudmesse. Seal on laagripaik ning üürime endale kaks majakest e. „hyttet“, nagu nimetavad neid kohalikud. Kell on juba kümme õhtul, kuid väljas seda märgata pole – on polaarpäev. Külm vihm taob vastu akent, kuid majakeses on hubane. Laotan lauale kaardi ning hakkan sellele homset matkamarsruuti joonistama. Kannan sinna punktid ning määran nende koordinaadid. Seejärel kannan punktid GPS-i. Töö on päris väsitav – punkte on palju ning eksimine võib kehvasti lõppeda. Esmakordselt tuleb mul kasutada siinsete kaartide UTM-koordinaatsüsteemi. Magamata öö annab tunda – uni hakkab peale tulema. Jõuan veel korra mõtiskleda, kuidas me sellise ilmaga tundrasse läheme, kui jäängi magama.

Üle mäeaheliku

Hommik. Tuba on valgust täis. Väljas on vaikne. Kargan voodist välja ning piilun õue. Taevas on selge, päike paistab eredalt. Näha on küll mõningaid halle pilvetompe, kuid needki paistavad laiali vajuvat. Kogu maastik on eilsega muutunud – halli udumüüri asemel on näha sinisesse taevasse ulatuvaid mäemürakaid. Ka teised on elevil – selgub, et Lauri, Marko ja Urmas käisid eile öösel sillalt kalu vaatamas ning nägid suuri lõhesid. Sööme kiiresti hommikust ning hakkame asju pakkima.

Peamiseks probleemiks on ühise kandami jaotamine – toit, piiritus, telgid jm. Kuna oleme aru saanud, et kaalujaotus on jalgsimatkal oluline asi, siis seekord kaalume kandamid ära. Võtame igaühele kilekoti ning hakkame neisse toidukraami jaotama. Üritus kujuneb päris keeruliseks, kuna igaüks tassib erinevaid asju. Nii tuleb näiteks arvestada, et 3 makaronikotti teeb sama, mis 1 liiter piiritust jne. Tegevus kisub päris humoorikaks. Lõpuks saame asjad jaotatud. Isiklikku kraami võtab igaüks enda äranägemise järgi kaasa.

Andres läheb uurima kalapüügilubade kohta ning tuleb tagasi halva uudisega – lubasid hakatakse müüma alles peale lõunat, kella kolmest. Lootsime hommikupoole rännakuga tundrasse alustada, kuid paistab, et see plaan jääb ära. Otsustame vahepealset aega kasutada püügivarustuse desinfitseerimiseks, mis on on nagunii kohustuslik toiming ning võtab omajagu aega. Selleks sõidame tagasi Lakselvi – 40 km.

Desinfitseerimist tehakse seal tavalises bensiinijaamas. Selleks tuleb kogu varustus, mis veega kokku puutub - kahlamispüksid, -saapad, ridvad, rullid, putukad jne koos karpidega laiali laotada ning seejärel pritsitakse need roosaka vedelikuga üle.

Ürituse idee on ära hoida lõhebakteri Gyrodactylus Salaris ületoomist ühest jõest teise. Meil Eestis küll mainitud bakterit ei leidu, kuid see ei huvita kedagi ning oma varustuse peab viksilt leotamiseks esitama.

Desinfitseerimist kinnitavad paberid käes, kihutame tagasi Borselvi suudmesse, püügilubasid ostma. Võtame ukse taga kohad sisse ning jääme asutuse avamist ootama.

Kell 15:00 veerebki maja ette ametitegelase auto. Selgub järgmine paha uudis – nimelt on riiklike püügilubade blankette vaid üks eksemplar. Teeme ahastavad näod ette ja inspektori süda läheb härdaks – saadab oma abilise autoga Lakselvi lubade järgi. Nüüd peame ootama, kuni 40 km kaugusel lubade järel käiakse. Olukord tundub trööstitu – kuna me siis oma matka jõuame alustada...

Oleme nüüd lõpuks rännakuks valmis ja kell on ei rohkem ega vähem kui õhtul kell kaheksa. Niipalju siis meie hommikusest stardist. Kuna püügiload on järgnevaks nädalaks olemas ja aeg tiksub, ei raatsi enam keegi järgmise päevani oodata. Otsustame startida täna ja liikuda öösel, kuna väljas on nagunii sama valge, kui päeval.

Meie 22 kilomeetrine rännak algab mere äärest ning kulgeb ühe mäeaheliku sisemaale. Mäeahelik pole numbrite järgi küll kuigi kõrge – 700 m, kuid vaade sellele on üsnagi hirmuäratav. Rännaku raskem osa saabki olema alguses, kuna platoo saavutab oma maksimumkõrguse paari kilomeetri jooksul.

Ja juba me ronimegi mäkke, 30-kilosed seljakotid turjal. Lauri ja Marko teevad tempot ja hakkavad kaugenema. Taevas on täiesti selge, tuul on vaibunud. Päike on vajunud madalale ja hakkab punakaks minema. Vaade mäeveerelt selja taha on hingemattev. Lisaks seljakotile tassin seljas statiivi koos videokaameraga.

Ongi paras hetk kolmjalg maha toetada ja mõned kaadrid võtta. Ülesvõte tehtud, märkan, et olen teistest maha jäänud. Lisan sammu. Meie teekond kulgeb piki sügavat kanjonit, mille põhjas kohiseb vahune mägijõeke. Vaade on tõepoolest vapustav. Vahepeal olen teistele järele jõudnud. Lauri on endale kiire tõusuga vähe liiga teinud ja puhkab. Varsti leiame mägijärve ja täidame joogipudelid veega. Siin üleval on isegi seisev vesi puhas ja allikaline.

Oleme kõndinud nüüd 3-4 tundi, olles ilmselt jõudnud platoole. Päike kipub jääma mäeharjade taha – kohe on tunda külmemat õhku. Temperatuur paistab siin suures osas sõltuvas päikesekiirgusest – pole sellist stabiilset temperatuuri, millega oleme harjunud. Väsinud jalad annavad endast vägagi tunda ning otsustame teha peatuse. Igaüks on võtnud kaasa paar õllepurki, mis on nüüdseks omandanud hindamatu väärtuse. Vedelikukadu on olnud suur. Juba mõni minut peale mahaistumist hakkab külm. Päike on „loojunud“ st. muutunud punaseks. Varsti lõgisevad kõigil hambad ning otsustame kähku edasi minna, et mitte külmetada. Tee peale hakkab jääma väikesi, ent järske orge, mis on äärmiselt ebameeldivad – järsakust allaronimine väsitab kõvasti. Kanjon, mille serval teekond algas, on otsa saanud ning koos sellega ka meie orientiir. Nüüd on paras aeg välja võtta GPS ning võtta kurss järgmise kontrollpunktini.

Kell on nüüd 02:00. Marsruut on olnud kurnav – tee peale jäävad pikad orud, mille läbimine võtab kõvasti võhmale. Nii Markol kui minul kipuvad ka jalad krampi minema. GPS näitab, et oleme läbinud 12 km, ehk umbes pool teekonnast. Hakkame arutama, kas teekonda jätkata või ööbida. Ka kere on heledaks läinud.  Otsustame kõigepealt süüa teha ning seejärel vaadata, mis saab. Valime ühe järjekordse mägioja ning viskame kotid maha. Hoolimata jahedast ööst on ümbruskond ääretult lummav – kilomeetrite viisi on näha tasast samblavaipa. Isegi mustikavarsi ei leia siit. Paneme priimuse üles ning varsti valmib kartulipuder. Puder kaob kaussidest kähku ning tundub imehea. Korraga on kõigil selge, et täna ei minda enam kuhugi. Paneme kiiresti telgid üles ning valmistume ööbima. Lauri ja Urmas teevad veel kangelasliku ürituse – ronivad lähima künka otsa, et vaadata, milline maastik meid homme ootab. Nad on ikka kõvasti vatti saanud, kuna meenutavad oma kõnnakuga lausa sõjainvaliide. Rahvas ei suuda naeru pidada.

Tõotatud maal

Hommik. Päike on telgi kuumaks kütnud ning uni kaob iseenesest. Enesetunne on eilsest palju parem. Teeme süüa ja lobiseme. Kuskil lähedal on mingid linnud, kes häälitsevad jube monotoonselt. Pikapeale on kõik sellest üksluisest piiksumisest tüdinud. Eriti häirib see, et linde ennast näha pole, kuigi ümberringi on kilomeetrite viisi lage. Suurt vaeva nähes õnnestub mul lõpuks ka üht paharetti filmida. Lubame mõne kinni püüda ja korralikult laulma õpetada. Pakime asjad, võtan GPS-ilt kursi ning hakkamegi jälle marssima. Maastik on muutunud laugemaks ning teekond edeneb jõudsalt. Aeg-ajalt kohtame põhjapõtru, kes uudistavad meid oma punnis silmadega. Kaugemalt hakkab paistma kõrgem mägi ning loodame, et selle otsast peaks juba jõge näha olema.

Tõus mäeveerele on üsna ränk, kuid uudishimu tõukab tagant ja lõpuks seisamegi mäeharjal. Jõgi paistab! Õigupoolest isegi mitu jõge, kuna olema planeerinud oma sihtpunkti kolme harujõe ühinemispaika. Jõgi tundub küll kahtlaselt väikesena, kuid GPS näitab, et sinna on ka omajagu maad.

Järgnevad 3 km on pidev laskumine. Maastik läheb kiviseks ning järsakutest allaturnimine kujuneb tõeliseks katsumuseks. Vahemaa jõeni väheneb väga visalt.

Lösutame lõpuks segaste tunnetega jõekaldal. Kuldne kalameeste reegel ütleb küll, et kalakohad on alati kaugel, kuid kas nii kaugel... Jõgi ei paista siin küll eriti suur olevat – vett pole poole põlvenigi. Otsustame luuret teha ning jaguneme kaheks – Urmas, Marko ja Lauri lähevad ülesvoolu, meie Andresega allavoolu. Gerly ei lähe kuhugi – laotab hoopis mati maha ja hakkab päevitama. Ilma seljakottideta käia on ääretult harjumatu – tunne on selline, nagu jalutaks kaaluta olekus. Vantsime Andresega allavoolu ja kilomeetrid mööduvad – jõgi aga näeb välja endine.

Lõpuks takistab meie tee suubuv lisajõgi. Kuna kahlamisriideid kaasas pole, proovime paljajalu jõge läbida. Andres astub esimesena jõkke. Seejärel toimuvad sündmused väga kähku ning järgmine hetk istub ta juba põlvesügavuses vees. Õnneks on luud-kondid terved – tõsi käeshoitud saapad on läbimärjad.

Kuna kivid on jões kohutavalt libedad, ei jäägi meil muud üle, kui laagrisse pöörduda. Üle lisajõe kiigates näeme siiski, et jõgi muutub sügavamaks ja laiemaks.

Alustame nüüd laagrist uuesti teekonda allavoolu, kuna ka ülajooksul oli jõgi madal olnud. Tänu kahlamispükstele ning vilttaldadega saabastele õnnestub lisajõe ületamine nüüd hõlpsalt. Kohe lisajõe suudmes paistabki jões veidi sügavam koht ning sinna otsustamegi laagri püstitada. Istume parajasti Andresega jõe ääres, kui veest kostub kume sumakas, justkui oleks kivikamakas sinna heidetud. Kuna Lauri ja Marko jäid tahapoole, siis arvame selle nende tembuks ning ei pööra juhtumile erilist tähelepanu. Paar minutit aga näeme mõlemad, kuidas veest kerkib hõbedane siluett ning plartsatab tagasi. Lõhe on jões!

Ridvad pannakse kähku kokku ning kaldalt hakatakse andma kiirtuld. Jõgi on siiski niivõrd kitsas, et vette pole vaja minnagi – ilma suuremate vaevata jõuab lõheputuka teise kaldasse heita. Varsti kisubki Urmase ritv looka. Lõhe teeb õhus paar piruetti ning näeme, et tegu on 3-4 kilose kalaga. Urmas väsitab kala tükk aega ning hakkab teda lõpuks kalda poole tirima. Juba kerkib silme ette pilt grillitud kalast ning suu läheb vesiseks. Oleme ju võtnud kaasa ainult niipalju toidupoolist, et suuremat nälga ära hoida – ülejäänud peab jõest tulema. Vaevalt olen saanud selle üle mõtiskleda, kui Urmase õngenöör vajub lonti ja mehe näkku ilmub grimass. Läinud!

Vaikides viskame jällegi putukat. Nüüd kisub Lauri küüru selga ja värviline heitenöör tõmbub pillikeelena pingule. See kala teeb samuti paar hüpet ning ongi läinud. Ka Lauri näoilme vajaks lausa jäädvustamist, kuid suures meelehärmis unustatakse seda teha. Ja sel päeval jääbki meil lõhe saamata. Õhtul õnnestub Lauril tabada jõeforell ning paar paaliat. Ka Marko saabub kena paaliaga. Seega pole asi üldse paha. Kalad särisevad pannil ning rammestus hakkab peale tulema. On ju ka täna kõvasti matkatud. Paaliad maitsevad suurepäraselt – ikkagi delikatesskala. Kell on 23:00 õhtul, kuid päike sirab ikka taevas. Hoolimata ebaharikust valgusest ronime magama.

Kalade kuningas

Järgmisel päeval on meil rohkem õnne – Markol õnnestub keskpäeval saada otsa suur kala. Rull käriseb ning heitenööri keritakse maha. Kala tuleb väsitada üsna kaua, enne kui teda kalda juurde hiivata õnnestub. Marko haarab tal turjast ning nüüd võime seda elukat lähemalt silmitseda.

Jõeforell! Kala on haruldaselt ilusates toonides – ühtlane kuldpruun ning korrapäraste mustade täppidega. Kaaluks näitab Marko digitaalkaal 2,1 kg.

Püüame edasi ning varsti on Marko jälle aktsioonis, hiivates kaldale ilusa 3-4 kilose lõhe. Õhtuks on sama kalamehe skoor täienenud veel ühe lõhe võrra ning meie, ülejäänud, ei tunne ennast enam eriti hästi. Tõsi, hea asi on see, et kala on meil nüüd küllaga. Täna õhtul otsustame lõhet fooliumis grillida. Seekord on söögipoolist õige palju – võtab lausa ägisema. Järgmine päev plaanime rännata laagriga 6 km allapoole – paaliakohta, kuhu jõudsime välja eelmine aasta alamjooksult lähenedes. Pannakse paika ka tagasitee marsruut. Mäeaheliku ületamisest ei taheta enam mõeldagi ning otsustatakse matkata allavoolu kuni maanteeni. Seda maad on aga kokku 34 km...

Rändrahvas

Järgmisel hommikul ärkame tumeda mütsatuse peale. „Lõhe 3,7!“ - kostub Lauri hääl. Esialgu ei taha kuuldut uskuda, kuid see mütsatus ei anna rahu. Pistame pead telgiuksest välja ning ennäe - kena lõhe vedelebki samblal. Esialgne rõõm aga kaob, kui tuleb meelde, et hakkame ju kohe edasi liikuma. Kuhu kanda sellist kalamürakat ? Söömise peale ei taha küll hetkel keegi mõelda. Kilekotti ei saa sellise ilmaga kindlasti kasutada – olgugi, et soola on meil piisavalt. Parim oleks muidugi ajalehepaber, kuid seda meil pole. Proovime kala kaseokste sisse pakkida. „Pakend“ ei püsi aga koos ning Marko lõikab jämedama toki kaadervärgile toestuseks. Kaseoksad on nüüd pikuti kala ümber, otstest isoleerpaelaga kinni tõmmatud. Ja okste sees on jämedam tokk, millest Marko kui portfellisangast kinni hoiab. Kogu see leiutis on niivõrd koomiline, et lausa väänleme naeru käes. Marko sammub kohmetunult oma „lõheportfelliga“ edasi-tagasi ja näeb nii tore välja, et võimatu kirjeldada. Olles suure vaevaga maha rahunenud, tõmbame seljakotid selga ning alustame matka allavoolu. Jään  tahapoole ning teen videokaameraga mõned kaadrid hanereas marssivatest tegelastest, kellest hmm... üks on portfelliga.

Lõuna paiku hakkame lähenema sihtpunktile. Hakkan kergelt muretsema, kuna eelmine aasta meil GPS-i kaasas polnud ning usaldada saan hetkel vaid kaarti. Kaardiga orienteerumine pole aga tundras teab mis kindel, sest maastik on korduv ning puuduvad detailid, millele tugineda. Üks jõekäär sarnaneb teisele ning mäe taga on mägi... Lõpuks näen kanjoniservalt tuttavat paika ning äratundmisrõõm on suur. Laskume orgu ja püstitame laagri kohas, kuhu jõudsime välja eelmisel aastal – tõsi küll, vastupidisest suunast. Seekordne laagripaik asub roheluses, jändrike kaskede vilus. Kõigil on võhm üsnagi väljas.

Seatakse siiski õnged kokku ning asutakse paaliaid otsima. Kohe laagripaiga ees on kena võrendik, kust eelmine aasta neid kõvasti püüdsime. Kuid see aasta on see koht täielikult tühi ning suundutakse ülesvoolu õnne proovima. Jään laagrisse ning arutan, mida lõhega ette võtta. Otsustan proovida skandinaavlaste küpsetusmeetodit – valmistada kala lõkketule paistel. Varsti särisevadki lõhetükid isuäratavalt. Lauri saabub kahe paaliaga. Gerly on külma saanud ning joob usinalt „Goldrex’i“. Hakkab hämarduma, kuna seekord viibime sügavas orus. Üle jõe kostub kolinat – seal luusib ringi suur põhjapõder, kell kaelas. Talle järgneb mõnekümne-pealine põdrakari.

Punakõhud

Jälle hommik. Täna otsustame paaliat püüda. Igaks juhuks lepime kokku, et üle kahe kala keegi välja ei võta. Suundun ülesvoolu ning juba tunni aja pärast tekib kerge mure, kuidas oma normi täis saada. Nimelt paistavad kõik võrendikud kalast tühjad olevat. Mäletan, et eile allavoolu rännates nägin huvitavat, suurte kividega jõelõiku ning asun seda otsima. Jõuan selleni alles lõuna paiku ning olen juba kenakesti väsinud. Kuid siis märkan vöösügavuses vees, kivide vahel tuttavaid torpeedo-profiile ning väsimus kaob nõiaväel. Loendan kokku kümmekond paaliat. Vesi siin jões on kristallselge ning kõik jões toimuv on kui peopeal. Nii mulle kui ka kaladele. Seetõttu üritan võimalikult vee ligi hoides paaliatele läheneda.

Visata on keeruline, kuna kohe selja taga on kaldavõpsik. Kasutan rullviset ning lennutan uppuva kuulpea võrendikku. Tuleb teha üsna mitu heidet, enne kui on tunda sujuvat ent tugevat tõmmet. See, mis edasi järgneb, on omane ainult paaliale – marulised sööstud, kestes minuteid. Üldiselt selle kala väsitamine palju tulemust ei anna – ta lihtsalt ei paista väsivat! Sellise mölluga kaasnevad arvukad äraminekud. Esimese kala saan siiski kätte. Tegu on keskmist mõõtu paaliaga – kaalu ehk 800-900g, pikkust 35-40cm. Järgmised 2 kala teevad pikalt tantsu ning pääsevad just enne väljahiivamist plehku. Kuna see on paratamatu nähtus nende punakõhtudega, siis ei lase ennast sellest häirida ning ujutan oma kuulpead edasi. Kuid nagu kiuste ei järgne enam võtte.

Kalaprofiilid on ilusti näha, kuid putuka vastu huvi ei tunta. Otsustan taktikat muuta ning seon lipsu otsa putuka, mis jääb veepinnale ulpima – „Klinkhammer’i“. Mõned heited lähevad tühja, kuid siis toimub veepinnal väike mulksatus ning haagin. Läheb jälle madinaks ning pika vaeva peale õnnestub seekordne kala kaldale saada. Nüüd on ka paras aeg laagri poole astumiseks – vaja ju veel kilomeetreid tagasi vantsida. Kuna jõe ääres on võsane, tõusen kallast mööda veidi kõrgemale platoole, mida mööda on parem jalutada. Tekib kerge mure, kas laagri üles leian – olen ju nüüd jõest kaugemal. Kuid mõne tunni pärast näen juba lõkkesuitsu ning eksimisoht on kadunud.

Kohale jõudes selgub, et teistel on hõlpsamini läinud – norm juba päeva alguses kätte saadud. Seekord grillime neid fooliumis. Päris tegu on piisava hulga süte varumiseks, kuid lõpuks on kalad küpsed ning võime õhtustama hakata.

Nelja tuule käes

Võtame jälle kotte seljast – oleme täna rännanud 10 km allavoolu. Laagripaigaks oleme valinud potentsiaalse lõhekoha – jõgi on surutud siin väikesesse kanjonisse ning seetõttu kitsam ja sügavam. Seekord leian endas jõudu peale koti mahapoetamist ritv kohe kokku sättida ning kanjoniservale ronida. Peale teist-kolmandat heidet tunnen tugevat võttu. Peagi tuleb hoidmiseks appi võta teine käsi ning pilt on selge – tegu on lõhega. Vehin laagri poole, et aktsioonist märku anda. Teised tõstavad peanuppe, olles veidi umbuskliku ilmega. Kuid kui lõhe teeb sööstu allavoolu ja mööda kanjoniserva talle järgi siban, haaratakse kaamerad ning tullakse „show’d“ vaatama. Järgnen lõhele allavoolu, kuni leian madalama kalda. Vahepeal näitab kala oma hõbedast külge ja mul käib jõnks läbi kõhu – niivõrd ilus pilt on see. Varsti jõuan selgusele, et tuleb vette ronida – olen küll matkasaabastes, kuid kala ei tahaks küll ära lasta.

Olles põlvini vees, üritan lõhet lähedale saada ja tal sabast haarata. Kala aga pole veel väsinud ning tiirutab ümber minu, tekitades paraja karusellitunde. Lõpuks õnnestub siiski laiast sabast kindlamini kinni saada ning tirin lõhe veest välja. Emotsioonid möllavad. Mõõdame pikkuseks 74 cm.

Kala kaaluma ei hakka – otsustan ta tagasi vette lasta. Praegu on meil söögikraami piisavalt.

Õhtupoole saab ka Andres ühe lõhe – tegu on väiksema kalaga, mille otsustame nahka pista. Vaevalt oleme õhtusöögi lõpetanud, kui märkame taevas tumedat pilvefronti. Edasi kulgevad sündmused kiiresti – tõuseb tormituul ning puhub ühe telgi sõna otseses mõttes kortsu. Kindlustame selle lisanööridega ja loobime varustuse telkidesse - juba jõuavad meieni esimesed jämedad piisad. Uinume paduvihma saatel. Homme on matka viimane päev...

Tagasiteel

Uinutav krabin telgikatusel. Kes on seda kogenud, see mõistab – kuidagi ei tahaks ärgata ja välja minna. Kuid pääsu pole – kisume niisked rõivad selga ja ronime õue. Vihm pole enam suur, kuid kõik on kaunikesti läbi vettinud. Ka hommikusöök võetakse vastu vihmapiiskade all. Kuid siis avaneb esimene pilveauk, siis teine ning varsti särab taevas jälle päike. See on lihtsalt uskumatu, kui kiiresti võib tundras ilm muutuda. Pakime laagri ja võtame ette senisest pikema – 21 kilomeetrise rännaku.

Teel möödume maalilisest kosest ning tõmbame selle juures hinge. Siin on näha ka juba teisi kalamehi. Kohalikud kasutavad siin liikumiseks ATV-sid. Kose juures ongi neid sõiduvahendeid tükki neli reas ning uudistame neid varjamatu kadedusega.

Kuivõrd palju oleks selline sõiduk vähendanud meie märtrikannatusi! Kuid eks oli ka eesmärgiks oma kehadele väheke vatti anda.

Õnneks läheb ka maastik järjest laugemaks. Teekond kulmineerub tõusuga mäkke. Kui oleme selle tippu jõudnud ning näeme maanteed, tekib imelik tunne. Oleme ju omajagu aega olnud eemal igasugusest tsivilisatsioonist. Lauri ja Marko hääletavad ennast auto peale ning sõidavad mikrobussi järele. See võtab päris palju aega - oleme ju 7 päeva jooksul kõndinud 60 km kaugusele...

Ja õhtuks olemegi tuttavas Norra suvemajakeses, kus leiame eest imelisi asju – vesi tuleb kraanist, tuli süttib nupule vajutades ning oh seda luksust –  isegi toolil saab istuda. Ehk nüüd on kätte jõudnud see hetk, kui mõistad, kui mugav on meie igapäevane elu. Eks seegi ole ju üks matkamise eesmärkidest. Tõsi, talveks kiputakse seda jälle unustama. Kui vaatad suviseid fotosid ja videolinti. Kui laotad lauale kaardi ning hakkad planeerima uut marsruuti...