Selts jagatakse kaheks alamseltsiks: pikatundlalised (Dolichocera s. Ensifera) ja lühitundlalised (Brachycera s. Caelifera). Lühitundlalaisi on tunduvalt rohkem kui pikatundlalisi, arvud on vastavalt rohkem kui 13 000 ja rohkem kui 7 000. Eestis on vastavad arvud 27 ja 12.
Sihktiivalised pőlvnevad ilmselt kivisöeajastul elanud ürgsihktiivalistest (Protorthoptera). Juba permi ajastul ilmusid tänapäevastele ritsikatele lähedased vormid. Tertsiaari lademetest on aga leitud juba loomi, keda saab paigutada tänapäevastesse perekondadesse (näit. Tettigonia - lauluritsikas, Decticys - heinaritsikas jne).
Välisehitus
Kuna sihktiivalised on nii oma välimuselt kui eluviisidelt väga mitmekesine rühm, on kőiki gruppe hőlmavat ühtset iseloomustust raske anda. Seepärast piirdutakse vaid seltsi kőige üldisema iseloomustusega.
Suuruse poolest on sihktiivalised äärmiselt varieeruvad - väikseimate liikide kehapikkus on vaid 1,5 mm (Myrmecophila acervorum), sellal kui suurimad on kuni 20 sentimeetrit pikad (Proscopia gigantea).
Sihktiivaliste pea on suhteliselt suur ja väga liikuv, suised on ortognaatsed. Suised on küllalt iseloomuliku ehitusega haukamissuised - ülalőuad on tugevad, ülahuul ja kobijad on väga hästi arenenud. Silmad ei ole eriti suured. Üksikutel mürmekofiilsetel (Myrmecophila), pinnases elutsevatel vői taimedes mineerivatel (Cylindrachetidae) liikidel on silmad taandarenenud. Päris pimedaid liike on teada vaid mőned üksikud, näiteks Diestrammena caeca (suguk. Rhaphidophoridae). Enamasti on sihktiivalistel kolm täppsilma, kuid ka siin esineb erandeid - näiteks ritsiklastel (Tettigoniidae) ja sorilastel (Gryllotalpidae) on täppsilmi vaid kaks, sipelgakilklastel (Myrmecophilidae) aga puuduvad need hoopiski.
Alamseltse on üsna hőlbus eristada tundlate järgi - pikatundlalistel on tundlalülisid üle 30, sageli on tundlad kehast tunduvalt pikemad, lühitundlaliste tundlates aga ei ületa lülide arv kunagi 30 ja tundlad on alati kehast lühemad.
Sihktiivaliste rindmik on väga iseloomuliku ehitusega - eesrindmik on väga suur ja liikuv. Eesselja külgosad ripuvad alla, varjates rindmikku külgedelt. Kesk- ja tagarindmik on omavahel väga tugevasti kokku kasvanud. Jalad on hästi arenenud, eriti torkavad silma hüppejalgadeks muutunud tugevad tagajalad. Tiibu on kaks paari, enamasti on need hästi arenenud, lühitiivalisi vői tiivutuid vorme on väga vähe. Tiivutuid vorme esineb näiteks sugukonnas kilkritsiklased (Rhaphidophoridae). Eestiivad on tagatiibadest kitsamad ja tugevamad, täidavad kattetiibade funktsiooni, puhkeolekus pannakse nad katusjalt tagakehale. Tagatiivad on laiad, puhkeolekus volditakse nad lehvikjalt kokku ning asetatakse tagakehale eestiibade alla. Tiivad on sageli nii pikad, et ulatuvad üle tagakeha tipu.
Tagakeha on piklik, koosneb 10 lülist ja lőpeb lühikeste urujätketega. Emastel loomadel esineb muneti, mis on eriti hästi arenenud pikatundlaliste alamseltsi esindajatel. Tagakeha tipul on ka lühikesed urujätked.
Paljudel sihktiivalistel on vőime tekitada ja vastu vőtta heli. Siin on samuti mőlema alamseltsi puhul läinud areng erinevat rada pidi.
Pikatundlaliste helitekitamise aparaadiks on ainult eestiivad. Parema eestiiva alusel asub "peegel" - őhuke läbipaistev tugeva soonega raamitud ala. Vasaku eestiiva alusel paikneb "poogen" - samuti tugeva soonega ümbritsetud piirkond. Poognat ümbritsev jäme soon on aga kaetud ogakestega. Siristamise ajal hőőrutakse neid ogakesi kiiresti vastu peegli servasoont, peegel vőimendab tekkivat heli.
Mőnikord on peegli ja poogna asetus vastupidine, st peegel vasakul ja poogen paremal kattetiival, kuid siristamise mehhanism on ikka samasugune. Enamasti on helitakitamiselundid vaid isasloomadel, harva suudavad ka emased siristada. Heli vastuvőtmise elund paikneb pikatundlalistel eesjala sääres, see koosneb kahest jala vastasküljel süvendis paiknevast trummikilest (mis on mőnikord osaliselt kaetud) ning meelerakkudest, närvilőpmetest, lihastest jne.
Lühitundlalised tekitavad heli kattetiibade ja tagjalgade abil. Tagareite siseküljel paikneb rida hambakesi, kattetiibade üks soon on aga väga tugev ja jäme. Jalgu hőőrutakse heli tekitamiseks vastu tiiba. Harvem on süsteem vastupidine - hambakesed paiknevad tiivasoonel, reiel on sile kiiluke, mille vastu neid hőőrutakse. Selline on näiteks käristaja (Psophus stridulus). Lühitundlaliste tümpanaalelundid (helitajumiselundid) paiknevad tagakeha esimese lüli hingeavade taga. Elund koosneb ümmargusest vői ovaalsest avast, mis on tőmmatud üle őhukese kilega ja samuti varustatud närviga. Kile all paikneb őhukott, kilet hoitakse spetsiaalsete lihaste abil pingul.
Bioloogia
Sihktiivalised kuuluvad vaegmoondega putukate (Hemimetabola) hulka. Vastsed on enamasti valmikutega väga sarnased, erinevused ilmnevad eelkőige tiibade ehituses - vastsete tiivad ei ole veel välja arenenud, nad on lennuvőimetud. Esineb nii taimtoidulisi kui röövvorme.
Paljudele sihktiivalistele on iseloomulik autotoomia (eneseköndistus). See tähendab, et jalgapidi vaenlase lőugade vahele sattunud putukas vőib end päästa tugeva hüppega, rebides jala enda küljest lahti.
Kuna sihktiivalised on oma eluviiside poolest väga mitmekesine rühm ja kőiki gruppe ei ole vőimalik käsitleda, peatutakse vaid kőige olulisemate sugukondade juures, keskendudes ennekőike Eestiga seotud loomadele.
Vaenlased
Sihktiivaliste vaenlaste hulka kuuluvad kőikvőimalikud putuktoidulised linnud, imetajad, kahepaiksed, roomajad jm elukad. Palju on vaenlasi ka röövtoiduliste putukate seas. Siinkohal peab eraldi mainima lehviktiivalisi (Strepsiptera), kes vőivad soodsate tingimuste korral parasiteerida väga suure osa oma peremeesliigi isenditest.
